Suur lugu

Autoga Hispaaniasse: võidusõit ajaga läbi viirusest räsitud Euroopa, spargliprintsess ja Disney vaktsineerimiskeskus

Kui raske on tegelikult autoreis läbi viirusest räsitud Euroopa, kus Schengeni viisavabast tsoonist pole enam haisugi ja teisele maale pääsemiseks pead olema kas väga oluline persoon või lihtsalt neetult osav? Üks seltskond proovis järgi.

Autor: Lauri Levo

Olid ajad, kaks aastat tagasi võtsime paarimehega Škoda Tallinna esindusest surugaasil töötava Octavia ja sõitsime Tallinnast ühe jutiga Hispaania lõunarannikule. Surugaas (CNG) oli tollases Euroopas uudseks tehnoloogiaks ja kui LPG gaasi sai pea igalt poolt, siis CNG tanklaid tuli otsida äärelinna tööstusparkidest ning viimased 700 kilomeetrit sõitsime puhtalt bensiiniga, kuna CNG´d tanklaid Hispaania kesk- ja lõunaosas lihtsalt polnud.

Ja kui CNG Octavia bensiinipaak on umbes 9 liitrit ja sellega sõidab kiirteel ligikaudu 100 kilomeetrit, siis kujutage ette, kui palju peatusi tuli meil seitsme päevaga nende 4500 kilomeetri läbimiseks teha. Tundus nagu veidi ekstreemne, aga võtsime rahulikult, ei hakanud hullu panema, igas peatuses leidsime aega pisut filmimiseks ja kiirema kohelejõudmise nimel ühtegi tarvilikku unetundi ei ohverdanud.

Ja ikkagi võttis läbi, 4500 kilomeetrit on 4500 kilomeetrit, võta kuidas tahad. Aga ära võrdle, elus saab alati hullemini minna, võrreldes selle aasta reisiga, millest kohe juttu tuleb oli see tripp nagu sõidaks mõnusa vaibiga Tallinnast paarsada korda jutti järjest Räpinasse. Aga elus saab ju alati ka hästi ja paremini minna, kas läheb on iseasi, aga ilma selle tundeta pole ju mõtet üldse midagi alustadagi.

Pean saama välismaale, muidu…

2020 . aasta märtsi lõpus, kui viiruseteema meil eestis alles hakkas uudistekünnist ületama, sättisime endid seltskonnaga Los Angelese lennujaamas Finnairi Tallinna lennule. Ei mingit ohutunnet, okei, maailmas oli juba pihtasaanud kohti küllalt, Hiinas oli kõik juba totaalselt pekkis, aga mida see maailm ja Hiina meisse siin kõigest kaugel Tallinnas puutub, eksole?

Ainult, et Tallinnas olime me juba mõttes, füüsiliselt olime ikka veel USA’s, Trump oli just eriolukorra välja kuulutanud ja meie lend jäigi Finnairile pikaks ajaks viimaseks. Juba sel hetkel Eestisse tagasi lennates tundus kõik pisut veider – Airbusi 300 istekohast oli pooled tühjad, äriklassis kajas mõttele, kus kõik on, vastu trööstitu tühjus ning muidu hirmkalleid pileteid sinna pakuti nüüd vaid mõnesaja euroga.

Me olime viiekesi, saime kõik endile tühjad kolmesed read, magasime mugavamalt kui esimeses klassis ja vaatasime kolmest erinevast telekast kolme erinevat filmi. Lebo. Tagasi Tallinnas, hakkasid lennujaamas silma kätedesinfitseerimispudelid – selge, nagu meilgi, oli ka koroonaviirusel ennast kohale vedada õnnestunud.

Edasi järgnesid pikad venivad kuud suletust. Olgu, valetan, suvel sain pisukest vabadust nautida, sattusin korraks Lätti, ostsin piirilt pudeli rummi ja sõitsin tagasi Võrumaale. Kõik!

Ahastusest sai väljakutse

Sügisel rääkisin maailmarändurist sõbraga, kes muidu igal aastal eestist mitu kuud eemal viibib. Ta oli depressioonis, näost kahvatu ja vandus, et ei suuda enam ja anus, et ma midagi välja mõtleks. Mõtleks mõeldamatut – ükski riik ju ei lasknud mõjuva põhjuseta üle enda piiri. Keegi alateadvuses nagu heitnuks ette, et praegu on enesesse vaatamise aeg, mida te virisete, reisige oma peas, teil on lisaks Zoom´i videokõned oma välismaa sõpradega ja David Attenborough reisisaated, Põhja-Korea reisisellidel pole sedagi.

Siis sattusin lugema Krister Kivi reisikirjeid tühjadest lennujaamadest, karmidest reeglitest ja kummituslikest linnadest, millede tänavatel ekslesid vaid igavlevad kordnikud. Nüüd tundus see korraga väljakutsena.

Miks mitte, üks korralik autoreis läbi viirusest räsitud Euroopa, kus Schengeni viisavabast tsoonist pole enam haisugi ja teisele maale pääsemiseks pead olema kas väga oluline persoon või lihtsalt neetult osav. Ja neetud järjekindel – selle autoturnee planeerimine algas liialdamata 3 kuud enne starti…

Autoga Hispaaniasse sõitmiseks on inimesele kolm loogilist varianti. Esimene – praamiga Eestist Rootsi ja sealt roolis 3600 kilomeetrit Hispaania lõunarannikule. Teine – praamiga Liepajast Travemündesse ja sealt roolis 2600 kilomeetrit, või siis kolmas klassikaline variant – kogu retk mööda maismaad.

Pidevalt muutuv reisiinfo

Valisime viimase, sest Rootsi ja Taani piirangud olid sel hetkel väga karmid ja Liepaja praamile koha saamine oli ülikeeruline. Alustasin tutvumist Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania viirusepiirangutega, kogutud info koondasin Exceli tabelisse, mida olin iga paari nädala tagant sunnitud muutma, kuna info uuenes kiiresti ja enamasti halvemuse suunas.

Infot kogusin nii meie Välisministeeriumi Reisitargalt portaalist kui teiste reisiteele jäävate riikide COVID portaalidest. Mida kaugemale lõunasse jõudsin, seda keerulisemaks info hankimine läks – näiteks Hispaanias kehtestas iga maakond endale omad piirangud, muutis neid suvalisel ajahetkel oma äranägemise järgi ja oma riigi peavalitsusega nad seda infot väga agaralt ei jaganud.

Läbiv info kõikidest kanalitest oli karm ja noomiv ja pigem jäi mulje nagu piirid oleksid suletud ja isegi lindu sealt niisamalihtsalt läbi ei lasta. Niisamuti polnud mõnes riigis transiit lubatud. Rääkisin paari hiljuti Euroopas autoga seigelnud tuttavaga, need väitsid nagu ühest suust, et hullu pole midagi ja keegi piiril üldiselt ei tülita.

Kuigi sarnast infot tuli mitmelt poolt, oli seda raske uskuda, sest internetis ja uudistes leviv ametlik informatsioon väitis risti vastupidist. Juba ainuüksi Lätistki läbi saamine tundus ülikeeruline. Vaatamata sellele, et olime oma reisikaaslasega vaktsineeritud, sõltusime PCR testidest ja nende aegumistähtaegadest – mõnes riigis oli selleks 48, mõnes 72 tundi.

Võidusõit testidega

Reisi algushetkel vajasime PCR testi Läti transiidiks, Leedust ja Poolast saime läbi vaktsineerimistunnistustega. Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania nõudis jällegi PCR testi, mis tähendas seda, et uue testi pidime tegema juba Leedus. Olenevalt PCR testi teostajast laekub vastus 12-24h tunni jooksul. Makstes topeltraha, saab testi tulemused muidugi palju kiiremini, aga iga testikorraga endi taskutest 150 eurot õhku lastes oleksime terve mõistusega vastuollu läinud.

Logistika. Kui mingi riik ei tunnistanud vanemat kui 48h PCR testi, läks ulmekiireks, sest pärast testi vastuse saamist jäid ainult napid 24 tundi selle riigi piiri selja taha jätmiseks. Teadmiseks – PCR testi aega hakatakse lugema hetkest, kui pulk ninna või suhu läheb.

Õnneks on testimisega kaasnevad teenimisvõimalused avastanud mitmed kliinikud ning PCR testimiskohtade leidmine ei osutunud raskeks. Parimaiks osutusid lennujaamade ajutised COVID keskused, kuhu pääses autoga mugavalt ligi ja enamasti sai seal ka arusaadavat inglisekeelset teenindust.

Subaru viimsepäevasõiduk

Päev enne väljasõitu lasin printerist välja terve hunniku kindla rolliga pabereid: QR koodiga vaktsineerimistunnistus, PCR testi rahvusvaheline tõend, Euroopa ravikindlustuse kaart, erinevate riikide eeltäidetud sisenemisdokumendid. Lisaks tööandja garantiikiri, kus oli kirjas meie reisi eesmärk, ehk TV3 uudistele lugude tootmine ja kus polnud sõnagi puhkusest. Sõna „puhkus“ polnud vastutustundlik eurooplane sel hetkel endale juba pikka aega lubada saanud.

Meie reisi toetas Mariine Auto, kes andis meie kasutusse tehasesooja Subaru Outbacki. Bensiinimootor, automaatkast, nahksisu, suur multimeediaekraan ja ohtralt mugavusvarustust – mida sa veel ühest autost tahad. Kuna uus Outbacki mudel polnud sel hetkel veel Euroopas müügile jõudnud, hakkas me auto liikluses silma ja peab tunnistama, et saime Subaru fännidelt ka omajagu tähelepanu – ju neid tõmbasid ligi suured reklaamkirjad me auto külgedel.

Tagasisidena arvati, et uus Outback ongi ideaalne masin üheks COVID-19 Euroopa turneeks, kuna meenutab heas mõttes kaasaegset Mad Maxi viimsepäeva tanki. Ainult kängururauad ja armeeritud klaasid olid puudu. Enda meelest on ka uus Outback universaal-maastur-mudasõiduk välimuselt oma klassi üks ilusamaid, samasse kategooriasse kuulvad veel Audi Allroad ja Volvo V90 Cross Country, aga need sobiks nagu rohkem linna, neid nagu väga mudaseks teha ei soovikski.

Uus Outback on korralik loom, USA’s müüakse samast autost Wilderness versiooni, mis on välimuselt veel metsikum ja sealsed mootorid on 194 kW Euroopa 124 kW vastu. Samas, ei jäänud me oma 124-ga kusagil hätta, isegi Saksa kiirteedel jätkus täislastiga möödasõiduks võimu küll ja küll.

Elu esimene PCR test

Reisi algusesse jäi Lasnamäe Medicumis tehtud PCR test. Eelhäälestuseks hirmujutud nina sügavustesse torgatud vatitiku põhjustatud põrgupiinadest, verd jooksvatest ninadest ja nutvatest tugevatest meestest. Ega väga teisiti ei läinudki, hetkel, mil valus ja ebameeldiv pulk hoogsalt ninasõõret pidi aju poole liikus, voolasid silmist tõepoolest lahinal pisarad. Testi lõppu, kogu ebameeldivust kokku võttes, aevastasin.

Teste tegime nii Eestis, Leedus kui Hispaanias ja ei saa tunnistamata, et Baltimaade vatipulgatehnika oli kõige piinarikkam. Hispaanias võeti proov üldse keelelt, küsisin otsekui uskumatult, et kas sellest piisab, kuid nad teatasid selle peale sõbralikult naerdes, et me ei näe välja nagu sellised, kellele oleks mõtet haiget teha.

Kuuldavasti saab nüüd igal pool suuloputusega PCR testi anda, aga tuleb arvestada, et selle eest küsitakse ka poole rohkem eurosid. Tundkem siinkohal natukenegi miljonitele hiinlastele osaks saanud piinlikkusetunnet, kellede koroonaproovid võetakse üldse ühest teisest ja palju pimedamast kohast.

Karm Läti ei olnudki karm

Negatiivne PCR testi tulemus saabus stardile eelneval õhtul ja see garanteeris meile Lätist muretu läbisaamise. Juttude kohaselt oli Läti ühtede rangeimate piirangutega Euroopa riigiks, seega olime sekelduste vältimiseks vormistanud kõik rohkem ja vähem vajalikud dokumendid, olime hankinud riiki sisenemiseks QR koodi ja nii edasi. Ikla piirile jõudes ei proovitudki meid peatada. Võtsin arusaamatuses hoo maha, piiritöötajad andsid selle peale kätega vehkides märku viivitamatult edasi sõita.

Muuseas, samal päeval kui me Lätit läbisime, vabanes riik väljas söömise piirangutest. Väljas oli ainult veidi üle kümne kraadi, tibutas kergelt vihma, kuid see ei takistanud meid vabade inimestena terrassil toitu nautimast.

Lätiga sai kõige karmim piirikontrolli läbitud, see läks läbi nagu kuum nuga võist ja edasi paistis kõik otsekui lõbusõiduna minevat – Leedu piiril ei näinud me kedagi, samamoodi ei valmistanud Poola riik transiidina läbivatele vaktsineeritutele mingeid probleeme.

Läti ja Leedu läbimine on minu jaoks rutiin, mida tahaks alati edasi kerida. Varssavist algab elu peale, sealt avanevad kiirteed ja sealtmaalt saab auto täit potentsiaali kasutama hakata. Leedus pidime seekord siiski ööbima, inimvõimetel on piir, mina üle 700 km päevas sõita ei taha. Seega tegime õhtul Palangas ühe väikese teleloo, sõime sealsel kuulsal promenaadil šašlõkki…

Hommikul tegime Vilniuse lennujaama COVID testkeskuses uued PCR testid. Eestis tehtu hakkas tasapisi aeguma ning sellega poleks me Prantsusmaale enam pääsenud. Pulk ninna, 150 eurot letile ja reis võis jätkuda. Vastuseid lubati juba sama päeva õhtuks ja nad ei valetanud.

Millingu 50 kg ratas

Meist paar päeva varem alustas mastaapset maailmaturneed Tõnis Milling, kes soovib aastaga maakerale ringi peale teha. Ja mitte selga ja istmikku väsitava autosõiduga, vaid ikka kergemat vastupanu teed minnes ja jalgrattal. Tabasime ta Leedu-Poola piiril, kus ta parajasti rekkajuhtide sööklas energiavarusid täiendas.

Olles sel päeval Subaru mugavatel nahkistmetel paarsada kilomeetrit edasi liikunu, ei suutnud me Tõnise kuuldes kurtmata jääda, et meilgi kipub selg vahepeal veidi väsima ja aeg-ajalt peame bensukates sirutuspause tegema. Tõnis vaatas meid kivistunud pilguga. Kui selg on korras siis poolsada kilo kaaluva rattaga sõit vist eriti ei väsitagi?

Nali naljaks. Ta andis meile üle oma drooni, kuna tema planeeritud teekond läbis ebastabiilseid riike ja ta ei soovinud seda julgeolekukaalutlustel endaga kaasas vedada. Väike lennumasin võis asjatuid probleeme tekitada ja mõnele piiriametnikule näiteks hea põhjuse altkäemaksu küsimiseks anda. Filmisime Tõnisega TV3 uudistesse lõigu, soovisime talle ohutut Istanbuli jõudmist ja jätkasime oma piinarikast autosõitu esimeste kiirteede suunas.

Ära usu saunajutte

Reiside planeerimisel, eriti kui tegemist on esimeste pikema autoreisidega, kiputakse kõike liiga ilusates värvides nägema. Olen seda isegi teinud, korduvalt, ja ka seekord, nüüd kui end juba väiksmeta sorti eksperdiks olen pidama hakanud, ei pääsenud sellest kuhugi.

Päevase teekonna planeerimine on kunstide kunst, kaardi peal tundub kõik nii käegakatsutavalt lähedal. Ja sõbrad saunas rääkisid ju, et 24 tundi ja 2000 km ja et esimese soojaga pannakse tuimalt Frankfurti välja ja, et mis see siis nagu ära ei ole?

Reaalsus on see, et heal juhul pigistad esimesel päeval hambad ristis 1000 kilomeetrit välja, jõuad südaööks Varssavisse ning komberdad jalgu järel lohitades hotelli. Kuigi isegi 1000 km päevas on kõike muud kui mõistlik. Selgitan.

Kui su sihtkoht on näiteks Horvaatia ja sind vahepeale jääv üldse ei huvita, võid ju piiride kompamiseks pikemalt lasta, aga väsinuna kiirteel sõitmine on kordades ohtlikum, kui tavakiirusega maanteel kulgemine. Oi see väsimus on halastamatu. Sellest ei saa jagu ei kohvi ega energiajoogiga, sellega tegelemine nõuab kvaliteetset hotelli, pehmeid linu ja kohe! Ja kui sa seda kõike talle õigel hetkel ei paku, hakkab ta su vaimu ja füüsisega koledaid mänge mängima.

Päevas on mõistlik 600 kilomeetriga arvestada. Eeldusel, et teeolud on head ja kiirteedel massiivseid ummikuid ei teki, teeb see ligikaudu 7 tundi. Sellise kilomeetraaži korral ärkad hommikul hotellis 9:00, sööd, pakid asjad ja hiljemalt 11:00 oled juba teel. Järgmises sihtkohas oled mõistlikul õhtusel ajal, mil jõuad veel pisut linnas kolada ning õhtusööki nautida. 200 km pikem päevane kilometraaž tähendab, et jõuad hotelli 22:00 paiku, kõht on tühi, organism kurnatud ning ei aju ei mõtle muust, kui võimalikult kiirest uinumisest.

Mida väiksem linn, seda parem hotell

Hotellide broneerimise jätsin sel korral viimasele hetkele, sest õhtune kohalejõudmine ükskõik millisesse riiki polnud kuidagi garanteeritud. Kui sõita jäi paarsaja kilomeetri ringis, asusin hotelle otsima ja sain enamasti broneeringud kiirelt tehtud. Võimalusel broneerin majutuse alati väiksemasse linna või siis suurlinna puhul linnaäärsesse hotelli. Näiteks lennujaama kanti. Enamasti on seal head hinnad, tasuta parkimine ja järgmisel hommikul lahkudes ei ole vaja südalinnas seiklemise peale aega raisata.

On elus tulnud ette olukordi, kus kohale jõudes avastan, et mu broneeritud hea hotell asub nii südalinnas kui veel olla saab. Küsimuse peale, kuhu hotellikülalised auto pargivad, laiutatakse tavaliselt käsi. Otsid siis lähimat parkimismaja või kaubanduskeskust, kus oleks mingigi valve ja lepid viimaks, et see ei asu lähedal.

Siis, autost väärtuslikke asju hotelli tirides, hambus, seljas ja käte otsas kõik, mida autosse jätta ei söandanud, tunned end hotelli poole loivava muulana. Kui Tallinnas ehk nii palju enam autodesse ei murta, siis mujal Euroopas sellega nii hästi pole. Kiirteedel paistis mitmeid masinaid, millede küljeakna asemele oli kile teibitud.

Naljakas, olukorrad muutuvad päris kiiresti. Viiruse tüved ja muu. Mai alguses olid hotellid tühjad, hinnad soodsad ning hommikusöök toodi paremates kettides hommikul tasuta tuppa. Ikka selleks, et inimesi hotelli territooriumil hajutada. Juuni alguses tagasi sõites seda luksust enam polnud ning isegi toateeninduse eest pidi ise peale maksma.

Valged nukid ja kiirtee

Saksamaa kiirteede avanedes tõusid küll sõidukiirused, kuid imekombel oli kõige kiirem rada alati autosid täis. Parempoolne rada on kuni 90 km/h liikuvatele masinatele, sealt leiab enamasti rekkad, matkasuvilad või üllataval kombel piiratud tippkiirusega elektriautod. Need hoiavad akude säästmiseks madalat keskmist tempot.

Teises reas on kõige aeglasematest masinatest möödasõite tegevad kaasliiklejad. Tihti olid selleks pikaveoautod, kes sõitsid kiirusel 90 km/h mööda 89 km/h liikuvatest ametivenndadest. Nii olid kaks sõidurada alatasa hõivatud ja normaalse tempo säilitamiseks tuli spidomeetrit umbes 170 peal hoida. Kui lasid hoo maha, jäid teises reas autode taha toppama ning pärast seda enam niipea kiiremale rajale asja ei olnud. Või õigemini oli aga ei pääsenud.

Kiirteedel sõitmisel tekkisid rusikatele valged nukid, suurtel kiirustel roolist alateadlikult tugevamalt kinni hoides värvusid nukid verest tühjaks ja valgeks. Õnneks avastasime Poola kiirteedel kaks Outbacki nutikat sõiduabilist, mis võimaldasid ka rahulikumat sõidustiili. Üks neist on adaptiivne kiirusehoidja, mis jälgib liiklust ja hoiab seeläbi ise ohutut tempot.

Teine on rajahoidja, mille sisse lülitamisel saab auto enda raja peal hoidmisega ise hakkama. See eeldab muidugi ideaalse teekattemärgistuse olemasolu ja Outback nõuab seejuures, et sa tal kätt roolil hoiaks, kuid jah enam mitte tugevalt, lihtsalt kohalolu mõttes, edasi saab auto juba ise. Rajahoidja tahtis harjumist, algul tundus nagu veidi kõhe juhtimine auto ülesandeks jätta, aga lõpuks ei olnud ei minul ega mu kaasreisijal hirmu, et Subaru Outback tee peal oma peaga hakkama ei saaks.

Spargliprintsess

Kui Läti, Leedu ja Poola meie vastu suuremat huvi ei tundnud, siis Saksamaal olukord pisut muutus. Piiril tehti pistelist kontrolli ja PCR testita vahele jäämise eest võis trahviga arvestada. Saksamaal suundusime kõigepealt Schwetzingeni, mis on Euroopa – kui nii võib öelda – sparglipealinn. Isegi nende McDonaldsi menüüds oli spargliburger, mille proovimise me siiski targu vahele jätsime.

Just meie saabumise hetkel oli spargel mulla seest pead välja tõstnud ja see on kohalike jaoks suursündmus, siis valitakse ju spargliprintsessi, menüüdesse tulevad spargitoidud ja üleüldse annab see hea põhjuse napsu võtmiseks.

Schwetzingen on 22 000 elanikuga kaunis väike linnake, mida ehib hiigelsuur loss, mida tähtsamad ninad endile puhkuseks rentisid. Äge hiigellos, nagu Schwetzingeni Versaille, mis tikub kevadeti kahe silma vahele jääma, kuna aprillist juuni lõpuni ei näe seal keegi muud kui sparglit. Näiteks keedetuna, bešamell-kastme ja kohaliku valge veiniga.

Kes spargist ei hooli, võib kohalikest pubidest meelepärast leida, Saksa hõngu on seal igal sammul. Meie saabudes oli linnas hõredalt rahvast, toidukohad võisid söögipoolist ainult terrassidel pakkuda. Sparglit. Kohalikega rääkides saime teada, et spargel on nende jaoks uhkuseasi, seda pidavat neilt tellima isegi Rootsi kuningapere.

Kohalikud ise suurt muud ei söögi, kuigi isegi jõuka sakslase jaoks on selle hind suhteliselt kallis ja kilo kohaliku uhkuse eest küsiti tervelt 17 eurot. Hea meelega oleksime jäänud sinna ööbima, kuid sel hetkel oli Saksamaa avatud ainult transiidiks ning me pidime elu eest Prantsusmaale poole kiirustama. Õhtuhämaruses jõudsime Metzi nimelisse linna, kust on Pariisi vaid paari tunni jagu sõitu.

Kummituslinn Euro Disneyland

Euroopas autoga ringi reisides saab kvaliteetsest toidust unistuste unistus, ja seda ei paku sulle seal ükski bensiinijaam. Sõitu planeerides võid ju mõelda, et lõunasöögi teed Pariisis, õhtusööki mekid Bordeaux´s, kokkuvõttes närid ikkagi kiirtee puhkepeatuses masendavat KFC kana ja unistad inimeseväärsetest maitsetest.

Aga kust neid võtta, kui oled elus korra selle vea teinud, et sõidad suurlinna lõunale, siis vabatahtlikult sa seda enam praeguses elus ei korda. Esiteks otsid söögikohta ja kaua, siis otsid parkimiskohta ja sama kaua. Pärast söömist otsid samakaua teed linnast välja ja heal juhul, kui linn on tühi ja ummikutevaba, kulub suurlinna toidupausiks 3 tundi.

Kasutasime äraproovitud meetodit, hommikul tankisime hotellides kered maksimaalselt täis, lõunasöögi ostsime hommikul teele kaasa ja oma teekonnas sõelusime välja Starbucksi peatused, neist kiirteede ääres puudus ei tulnud ja oma joogid ning snäkid saime sealt. Kuna meie päevane kilometraaž oli mõistlik, siis õhtusöögid, mis ka õhtusöögid olid, tegime juba sihtkohas.

Järgmine teleloo sihtkoht oli Pariisi Euro Disneyland. Olen sinna terve oma teadliku elu tahtnud, park avati 1992 ehk siis kui ma oma maisel teel täpselt kümneseks olin saanud. Kuna tollal, pärast riigikorra vahetus kellelgi, isegi siinsamas Baltikumis reisimiseks, pappi polnud, oli Disney küla siinsele inimesele üldse nagu midagi unistuserubriigist.

Disneylandi asemel vaktsiinimaa

Et siis nüüd, pea neljakümneselt otsustasin oma unistuse teoks teha. Jah, Disneyland oli tõesti suur ja meenutas väikest linna. Aga väljasurnud linna, mille tänavatel lendasid heinapallid. Tühjus, ainult mõned valvetöötajad peauste juurde. Kogu see „unistus“ oli kinni ja seda juba eelmise aasta novembrist. Unistus. Ja nii palju siis selle täitumisest.

Nutikad prantslased muutsid tühjalt seisva Disneylandi Euroopa suurimaks vaktsineerimiskeskuseks, sest logistiliselt asub see selleks igati heas kohas. Luksuslik Newport Bay Club hotell, palju sagimist, väravatel seisavad viisakad turvamehed kes lubavad meil lahkelt saabujaid filmida. Hotelli hoovis looklevad pikad järjekorrad. Inimesed ootavad vaktsiini.

Tahtsime niiväga seda kõike drooniga jäädvustada, aga kohalike reeglitega tutvudes sai selgeks, et Disneylandi kohal lendavatel droonihuvilistel pannakse siin käed kiiresti raudu. Ja see pidi neil levinud prakita olema. Seega ei hakanud Prantsusmaa vanglatega riskima ning võtsime suuna Hispaaniale. 1800 kilomeetrit lõpuni. Ehk samahästi kui kõik…

Jah, planeerimisfaasis olid mul Pariisiga hoopis teised mõtted. Tahtsin võtta südalinnas hotelli, kolada poole päeva jagu kiirustamata linnas, süüa midagi mis ainult selle linna ja atmosfäri juurde kuulub ja alles siis edasi sõita. Fookused asetuvad autoga reisides ümber, nüüd oli fookuses ainult kiire kohalejõudmine

Aegunud testiga Hispaaniasse

Prantsusmaal Cognaci lähedal tuli meelde, et me Vilniuses tehtud testid hakkasid hapuks minema. Hispaania oli Läti kõrval teiseks koroonareegleid näpuga taga ajavaks riigiks ja negatiivse PCR testita tundus maale saamine rohkem kui kahtlane. Aga meil ei jäänd muud, kui julgus kokku võtta ja vana testiga, mis oli piiri ületamise hetkel paar tundi tagasi kehtivuse kaotanud, piiri ületamist üritada.

Kui endid nüüd tagantjärgi õigustada, siis me mõlemad olime vaktsineeritud ja pärast teise CPR testi tegemist me inimestega enam kokku ei puutunud. Seega võtsime julguse kokku ja ületasime Prantsusmaa-Hispaania piiri. Esimeses kiirtee tollipeatuses kutsus kohalik politsei autosid üksteise järel kõrvale. Meid kõrvalesuunatute rivis näha ei soovitud ning me jätkasime sõitu Hispaania lõunaranniku suunas ja olime seal järgmise päeva hilisõhtul.

Autoreis on rikastele

Autoga reisimine on kallis ja punkt. Üüratult kallis. Kui Tallinna-Malaga lennupilet maksab 250 eurot, siis sama vahemaad autoga kulgedes tuleb summa vähemalt kümnega korrutada. Meil kulus oma tripiks 1000 liitri ringis bensiini, mille liitri hind jäi olenevalt asupaigast 1,3-1,8 euro vahe.

Teemakse maksime 600 euro kandis. Lisaks sellele ööbimised, toitumine. Eraldi veel parkimiskulu, millega ma millegipärast kunagi ette ei arvesta, aga fakt on see, et üheski linnas alla 20 euroga enda parkimisteemat ei lahenda. Iga hotell, parkimismaja või kaubanduskeskuse parkla oskab sult selle sisse kasserida.

Kui need kulud kokku lüüa ja siis tuleb veidi varu liiklustrahvideks jätta, sest tuhandeid kilomeetreid läbides kohtab ka kindlasti mõnda kiiruskaamera sähvatust ja sellise masinaga ei vaidle. Mul õnnestus seekord näha kahte. Ja oh, need PCR testid unustasin täiesti. Veel mõned sajad eurod otsa. Mis see kõik kokku teeb? Tuju säästmiseks, parem ei hakka arvutamagi.

Autoreisidega on vähemalt minul armastuse ja vihkamise suhe. Planeerimine on põnev, sõidu algus põnevamast põnev. Teine päev tundub juba tüütu ja mingist hetkest mõtlen ainult sihtpunktile. Kohale jõudes vannun kõigile, et edaspidi reisin vaid lennukiga. Paari kuu möödudes hakkan ma tavaliselt juba uuest reisist mõlgutama. Ei tea, auto, rongi või laevaga reisimisel on mingi kulgemise võlu, mida ükski lennuk pakkuda ei suuda.

Õnneks saab iga reisiga ka targemaks, uuel reisil oskad vältida vanadel reisidel tehtud vigu ning igal uuel reisil saadavad sind täiestu uued ja senikordumatuid apsakad. Kõik muu õnneks ka, kõik see mida seal järjekordsel reisil uut ja ägedat on ehk kõik see mille pärast ju ainult reisitaksegi.
Igatahes paak täis ja Euroopasse… no vähemalt siis, kui valitsused oma piirid meile täielikult avavad.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.