Proovisõit: Hall ilm, hall BMW Alpina, aga värvikas sõiduelamus
Heal lapsel mitu nime. Iseasi kuivõrd hea laps ta olnud on, sest Eesti rahva mällu on see auto sööbinud mitte just kõige parima mainega. Kui ta nimi just ei ole Alpina.
Pässa-Riksi tuunitud bemm, Ahto Leemeti uhke sõiduriist, neljapäevakute ametlik saadik ning populaarne talveroim – kui keegi mõne neist näiteks toob, on ilmselt tegu BMW E36’ga.
Aga tänasekes pole lood enam pooltki nii hullud kui vanasti. Tänavad on aina enam täis maitsekalt modifitseeritud bemareid ning nüüdseks hakkavad hästisäilinud masinad jõudma noorklassiku staatusesse. Just nagu see Alpina B3, mille laenas meile lahkesti Youngtimercar.eu müügiportaal.
Mis asi on täpsemalt BMW Alpina?
Alpina Automobiles firma asutati 1965. aastal Burkhard Bovensiepeni nimelise härrasmehe poolt, kes istub koos oma kahe pojaga tuuningufirma juhtpuldis tänaseni. Oma tuntuse BMW-de tuunijatena saavutas ettevõte aga tänu oma osavale karburaatorite ning väntvõllide modifitseerimisele, neid juppe võime kohata ka Alpina logo peal.
Alates 1968. aastast hakkas ettevõte osalema ka turismiautode võistlustel, rallidel ning kestvussõitudel, saades häid tulemusi kuulsatel etappidel nagu näiteks Spa 24 tunni sõit.
Härrasmeestele Münchenis avaldas Alpina tegevus aga niivõrd palju muljet, et nad panid Bovensiepeni firma oma uue sportauto – 3.0 CSL’i(nn Batmobile) arendust juhtima. Sealtmaalt hakkasid puhuma tuuled, millest tiivustatuna loodi 1972. aastal ka BMW M-Division.
Kui vanasti ostis Alpina komplektsed BMW M-autod ning asendas paljud jupid Alpina omadega, siis tänapäeval on firma tugevalt seotud enamike M-autode arendustööga juba varasest staadiumist peale.
Justkui hästisegatud kokteil öises baaris
Alpina B3 E36 mootoriks on kolmeliitrine reaskuuene, mis saadi BMW M50B25 mootori kubatuuri pea poole liitri võrra suurendades. Tehnilised muudatused saatsid tavapärase 197 hobujõu asemele ratastesse 250 hobujõudu, käigukastidest pakuti viie-käigulist Getrag manuaali ning roolilt vahetatavate käikudega Switchtronic automaati.
Switchtronic käigukast oli tollal üsna omalaadne ning arendati välja Alpina, ZF ning Boschi koostöös. Kuigi see pole samaväärse kiirusega kui tänapäevased kastid, on see oma aja automaatidega võrreldes päris kärme. Pidurid ja veermik olid suures ulatuses samad, mis 325i mudelil, kui välja arvata uued Bilsteini amordid.
M3-st on asi kaugel. Automaatkast pole loomulikult nii kaasahaarav kui pakutud Getragi manuaal, ent suudab Lõuna-Eesti kurvides sügisõhtul siiski sõidunaudingut pakkuda. Kolmeliitrisel mootoril tuleb arvestatav jõud (184kw) mõistagi taha üpriski hilja, ent see möire, mis sinna piirajale lähenedes rakendub, on päris kõrvuhellitav.
Kurv-kurvi järel avastad, et üldine sõidutunnetus on üpriski tsivileeritud ning pehme. See on teravam, kui keskmisel 325’l, ent mitte ning raevukas ja atleetlik kui sa M3-st tahaks, auto oleks nagu hästisegatud kokteil kusagil öises baaris. Rool tantsib laugetes kurvides sujuvalt ning pidurid haaravad üllatavalt aplalt.
Väljast ilutses Alpina taaskord oma kauni kullast graafikaga, stangeringiga ning ikooniliste 18” velgedega. Täpselt nagu üks pisut tsivilseeritum versioon M3-st välja nägema peab.
Salong on esmapilgul nagu E36 ikka – must plastik siin-seal koos puitdekooriga. Möödub pisut aega ning hakkad rohkem märkama – erilisem kellaplokk, iseloomuliku mustriga pehmed istmed, rool ning metallist sihverplaat kundepoolsel armatuuripoolel.
Kellel tekkis isu selline soetada, siis müügikuulutusega saab tutvuda siit!
