Kui lugematu arv kardisõite välja arvata, jõudsin ma päris autoga, päris ringrajale esimest korda alles 2017. aasta septembris Auto24Ringi BMW 325i ringrajaautoga. Sealt järgmine aasta jäi sootuks vahele, kuid see aasta olen täitsa tubli olnud.

Minu rajasõidu hooaeg (no mis hooajast me siin räägime, aga kõlab ju ägedalt) algas juba jaanuaris Yas Marinal Aston Martin Vantage GT4 võidusõiduautoga.

Koduse Eestimaa pinnal olen selle aasta sees jõudnud juba kolm korda Auto24Ringile, millest kõik on kordi pikemad ja põhjalikumad visiidid olnud, kui see esimene kaks aastat tagasi.

Margus Murakas võtab ette ja teeb kiiremaks

Jättes nüüd minu autospordi ja ringrajasõidu ajaloo sinnapaika, jõuame Margus Murakani. Jah, see sama ralliäss ning praegu töökoda juhataja ja Põhja-Soomes regulaarseid talviseid rallisõidu kogemusi pakkuv Margus Murakas.

Planeedid ja tähed reastusid täpselt õigesti ja ühel hetkel potsatas sülle pakkumine saada peaaegu, et privaatne kiirkoolitus Murakalt endalt Auto24Ringil. Kaasõpilaseks sellel seiklusel oli Rainer Olbri. Oleks ju patt sellisest võimalusest keelduda?

Kontseptsioon oli iseenesest lihtne. Sõida üksi kolm kiiret ringi, märgime ära kiireima aja, siis kiire teooriatund ja jälle kolm kiiret ringi koos Margus Muraka instruktsiooniga kõrvalistmelt. Lõpetuseks veel mõned ringid üksinda ja vaatame, kuhu ringiaegadega jõudnud oleme.

Pärast esimest kolme ringi sain kiiremaks ajaks 1:47.559. Noh teate küll: võõras auto, võõrad rehvid ja kõik muud võidusõitja vabandused.

Tagasi füüsikatunni koolipingis

Langemata liialt teooriatunni detailidesse (võtke ise kah eratunde, siis kuulete ja näete), oli lõplik sõnum selline nagu arvata võiski. Autosõit on numbrid: füüsika, matemaatika ning pisut tunnetust läbi käte ja tagumikku. Lihtne ju?

Murakas selgitas, kuidas hoida tempot läbi kurvi ja, mis kohas peaks autol olema miinimum kiirus. See, kuidas vastavat infot minusugune kolge rooli taga protsessida jaksab, on juba iseasi.

Muidugi on rooli taga olles tähtis sujuvus ja samal ajal ka kiirus. Ennekõike peavad rooli liigutused olema pigem sujuvad ja suurematel kiirustel äkilisi korrektuure keeramisel oleks võimalusel muidugi hea vältida.

Kui kõik õigesti läheb on rooli keeramine seega üsna rahulik ja kalkuleeritud tegevus. Rajal sõitmisega tuleb jäsemete kiiruse osa mängu aga jalgadel.

Et auto võimalikult vähe mootoriga pidurdaks, peab pidurduse järel koheselt jala gaasipedaalile viima, et sellega auto kurvi sisenedes võimalikult neutraalse tasakaaluga hoida.

Rajale naasesin kaasreisijaga ja Margus Murakas jätkas juhendamist nüüd ka sõidu ajal, et ideaaltrajektoor võimalikult täpseks saaks. See emotsioon ning ranged ja peaaegu, et karjuvad käsud, mis kõrvalistmelt tulid olid samal ajal ägedad ja kainestavad.

Kui sa raja kiiremates kurvides midagi valesti teed, lased gaasi vales kohas lahti või hakkad rooliga liialt korrigeerima, võivad asjad kõikide jaoks üsna kurvalt lõppeda.

Vajadustele sobilik riistvara

Rajal üha enam ringe läbides ja tempot tõstes, paranes ka minu arusaam autost ja sellest, kuidas see käitub. Õppevahendiks oli antud juhul Toyota GT86 sportkupee, 2-liitrise vabalthingava boksermootoriga, pisut üle 200 hobujõu ja automaatkastiga.

Toyota GT86 pole tänapäeva sportautode maailmas just kiire. Olgem ausad, isegi siis, kui GT86 2012. aastal ilmus, ei olnud see eriti kiire. Kuid kerge auto, üsna kitsaste (205 laiusega) rehvidega ja tagaveoga, oli õppimiseks vägagi mõnus sõiduriist.

Kaalujaotuse liikumise tunnetus, kuidas ja mis tingimustel tekib autol üle- või alajuhitavus – kõike oli lihtsasti tunda. Olgugi, et kurvist väljudes, sujuvalt gaasi lisades ja lõpuks gaasi põhja vajutades, mingit tõuget selga ei toimunud. Kiirendus oli… pigem tagasihoidlik.

Trummipõrin….

Ja lõpptulemus? Pärast algselt püstitatud aega lootsin, et ehk lihvin 4-5 sekundit maha ja saan tulemuse 1:42 või 1:43 kanti. Olin üsna kindel, et alla 1:40-ne sõita oleks liialt palju oodatud.

Pärast õpetusi paranes minu aeg pisut vähem, kui kaheksa sekundi võrra ja paberil oli mustvalgelt kirjas 1:39.979. Ringide vahel oli umbes üks tund täidetud arutluste, teooriaõpetuste ja pisut niisama nalja viskamisega.

Kaasõpilane Rainer Olbri suutis aega parandada lausa 11 sekundi võrra alustades 1:53 pealt ja lõpetades ajaga 1:42.

Kui küsisin oma õpetaja käest, et mis aega tema sellise autoga sõidaks, oli vastus professionaalse võidusõitja moodi kalkuleeritud: “Eks kõik oleneb rehvidest.”

Väidetavalt võib kesise tänavarehvi ja puhtalt ringrajale mõeldud slikk-tüüpi rehvi ringiaja vahe olla kuni kümme sekundit. Rääkimata antud rehvi konditsioonist, rõhust, temperatuurist ja võidusõidu jumalate tahtest.

Kõik autojuhid rajale

Lõpetuseks veel minu sõnum kõikidele autojuhtidele, mida jagasid minuga ka Margus Murakas ja Auto24Ringi personal: minge ringrajale sõitma ja võimalusel võtke mõni õppetund kah juurde.

Tagantjärele mõeldes ei näe ma ühtegi mõjuvat põhjust, milleks ma varem rajale ei sattunud. See ei vaja põhjatut rahakotti ega nõua ohtralt ajalist investeeringut. Tuleb lihtsalt see esimene samm teha.

Arusaam auto käitumisest ja kogemused ekstreemsetes, kuid siiski valdavalt turvalistes, tingimustes, teevad kõikidest inimestest paremad autojuhid. Lisaks saab kõik võidusõitja unistused rajal läbi elatud ja tavalisse liiklusse naastes, oled palju rahulikum ja kindlam liikleja.

Kõigele lisaks on ringrajasõit ka jube lõbus ja veel hullemaks läheb siis, kui ringraja pisik on sind eriti tugevasti hammustanud. Siis millestki muust varsti enam ei mõtlegi.