Hea nipp

Hea teada: kui isejuhtiv su auto tegelikult on?

Foto: Scanpix/Reuters/Amanda Voisard.

Rubriiki toetab

Kõik Sinu kindlustused
Kiiresti ja lihtsalt!
Võta IIZI äpp!

Tõenäoliselt saame juba enne praeguse kümnendi lõppu näha tõeliselt isesõitvaid autosid või vähemalt mõnda prototüüpi, mis võimeline reisijaid täiesti iseseisvalt transportima.

Autotootjate vahel paistab praegu käivat justkui võistlus selle peale, kes rohkem ja uhkemaid juhiabisid ning isejuhtiva tehnoloogia komponente uutesse mudelitesse sobitada suudab. Nii mõnigi lugeja on ehk tuttav väljenditega nagu teise või kolmanda taseme isejuhtivus, kuid tihtipeale ei selgitata pressitekstides, mida need väljendid tegelikult tähendavad.

0 taseme isejuhtivus tähendab lihtsalt seda, et autojuht vastutab ja kontrollib nii pidureid, gaasi, juhtimist kui ka kõiki teisi auto funktsioone. Siia hulka kuuluvad praktiliselt kõik selle sajandi algusaastateni toodetud autod, millel pole püsikiirusehoidjat. Elektrilised aknad ja heal juhul ka pimeala andur kuuluvad veel 0 taseme isejuhtivusega sõiduki juurde, kuid oluline faktor on see, et auto ei kontrolli ega muuda midagi ilma juhita.

Esimese taseme isejuhtivusega on enamik tänapäevaseid uusi autosid. Sisuliselt hõlmab see kõiksugu juhiabisid, millel on võimekus mõnda auto funktsiooni – kiirendamine, pidurdamine, juhtimine – mõningal määral ise mõjutada.

Selle kategooria alla kuuluvad näiteks adaptiivne püsikiirusehoidja, hädapidurdus ja ka elektrooniline stabiilsuskontroll. Esimese taseme alla kuuluvad juhiabid, mis töötavad üksteisest iseseisvalt: pimeala andur võib küll lähenevast autost märku anda, aga reahoidja ei hakka seetõttu ridu vahetama – juhtimise või gaasi eest vastutab pidevalt autojuht.

Esimese taseme alla kuuluvad ka parkimisabid, mis auto näiteks külgboksi suudavad parkida. Põhjuseks on mõistagi fakt, et autojuht vastutab manöövri ajal ikkagi pidurdamise või gaasi andmise eest.

Teise taseme isejuhtivusega saab kirjeldada Tesla autopiloodi tehnoloogiaga sõidukeid. Üks samm esimesest tasemest edasi tähendab seda, et tehnoloogia suudab auto üle teatud perioodiks kontrolli võtta, kuid juht peab ikkagi teed jälgima ning suutma hetkega autot ise juhtima hakata. Enamasti hõlmab see tehnoloogia vähemalt gaasi ja juhtimise ning pidurdamise eest vastutamist ning mõistagi peavad juhiabid omavahel suutma koostööd teha.

Teise taseme isejuhtivuse miinuseks on asjaolu, et tehnoloogia toetub endiselt sensoritele, mis loevad teed ja keskkonda, kuid võivad seetõttu teatud oludes halvemini või üldse mitte töötada.

Kolmanda taseme isejuhtivust veel seeriamudelis nähtud pole, kuid säärase tehnoloogiaga prototüüpe on arendamas mitmed autotootjad, sealhulgas nii Tesla kui ka Audi. Üks samm teisest tasemest edasi tähendab seda, et auto vastutab enamike funktsioonide eest.

Autojuht peab küll teatud olukordades kontrolli haarama, kuid ideaalis peaks tal selleks tänu hoiatustele piisavalt aega olema. Level 3 puhul kontrollib tehnoloogia nii gaasi, pidureid kui rooli ning suudab ilma juhita vahetada ridu ning ummikutes liigelda. Samuti peaks kolmanda tasemega sõiduk suutma ees seisvast autost mööda sõitma, mitte lihtsalt pidurdama.

Neljanda taseme isejuhtivuse all mõeldakse enamasti juba täiesti isejuhtivaid sõidukeid, kus inimene on salongis reisija, mitte juht. Siiski on 4. tasemel teatud piirangud: auto ei pruugi suuta näiteks linnast välja sõita, kuna sõiduk pole mõne piirkonna jaoks seadistatud või puudub regiooni kohta piisav info.

Viienda taseme isejuhtivusega sõiduk on inimjuhiga vähemalt võrdse või parema võimekusega, suudab hakkama saada kõikvõimalikes olukordades – tormid, kaardistamata kruusateed ja off-road – ning jääb samadel põhjustel vähemalt praeguste eelduste kohaselt veel veidi kaugemasse tulevikku kui eelnevad tasemed.

Allikaks NHTSA juhised isejuhtivate autode liigitamisel.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.