Liinilt kõrvale kandumist pahaks ei pandud

Nikonov tõi esile, et bussijuhi tööd on oluliselt paremaks muutnud ka sõidukite lisavarustus. “Ammustel aegadel olid bussid väga lihtsate süsteemidega. Ikaruse bussil puudus täna normiks olev GPS, mistõttu võis juhtuda, et mõnikord lihtsalt läks liini marsruut meelest ja kaldusime tavapärasest teekonnast kõrvale,” meenutas Nikonov, kuid nentis, et kuna liiklustihedus oli väiksem ning reisijaid vähem, siis ei pandud sellist eksimust ka pahaks.

TLT juhatuse esimees Deniss Boroditš tõdes, et ühissõidukite areng viimase sajandi jooksul on olnud tohutu. „Esimesed viis bussi saabusid Saksamaalt meie linnatänavatele 1922. aastal ja need olid kahekordsed. Kahjuks ei jõudnud busside väsinud mootorid kogukat kere vedada ja muretseti, et rasked sõidukid lõhuvad tänavasillutist, mistõttu lõhuti teine korrus bussidelt maha ning algselt kahekordne buss jõudis liinile tavalisena,“ tõi Boroditš esile.

Enne sõda oli 130 bussi

Pealinna bussipark arenes kuni 1944. aastani, mil sõjasündmused kärpisid busside arvu 130 bussilt 12ni. „Busside puudus andis sõjajärgsel ajal valusalt tunda ja linnal tuli leida vahendeid uute sõidukite hankimiseks ning nende parandamiseks. 50-ndate lõpus rajati juba Tallinna Autobussipark, mis lõpetas segaduste aja ning bussipark ja liinivõrk hakkasid taas kiiresti kasvama,“ kirjeldas TLT juhatuse esimees aastakümneid kestnud arenguid.

Suurim läbimurre pealinna ühistranspordis oli 1950-ndatel, mil Tallinna Autobussiparki jõudsid Ungari päritolu Ikarused, mis jäid Tallinna tänavaid ilmestama pikaks ajaks.

„Ka veel 80-ndate lõpupoole oli minu käsutuses uuem Ikarus, millel oli kuuekäiguline käigukast ja muud tollased tehnilised lisad. Mu kolmas buss oli samuti Ikarus, aga lõõtsaga. 90-ndate alguses saabusid Helsingist kuus automaatkäigukastiga Volvo bussi. Mäletan, et esimene proovisõit oli nii ebatavaline. Volvo bussis oli ainult kaks pedaali ja kõike tuli teha vaid ühe jalaga, kuid sellega harjus kiiresti,“ võttis TLT bussijuht Andrei Nikonov enda kogemust Ikaruste ja Volvo bussidega kokku.

Viimane Ikarus lahkus 2003. aastal

90-ndate alguses hakkasid Ikaruste kohti üle võtma kasutatud Volvo ja Scania bussid. Alles 2003. aasta veebruaris saadeti Vabaduse väljakul pidulikult väljateenitud vanaduspuhkusele viimane Ikarus.

„2000. aastad tõid fookusesse keskkonnasõbralikumad sõidukid ja ka pealinna jõudsid uuemad Scaniad ja MANid, mis viisid ühistranspordi taset ülespoole,“ tõi Boroditš esile.

2019. aastal sõitis pealinna bussidega läbi ajaloo kõige enam reisijaid – 142,4 miljoni sõitjat aastas.

“Lähiaastatel asendame senise bussiveeremi 70% ulatuses keskkonnasäästlikemate biogaasibussidega,“ ütles Boroditš. Hilissuvel jõuavad kohale 100 esimest gaasibussi, mille tarvis ehitatakse linna ka kaks uut biogaasi terminali.

„Kui täna viime ühistranspordi laiemalt üle biokütustele, siis hiljemalt 2035. aastaks on plaanis kasutusele võtta keskkonnasõbralikud elektribussid,“ sõnas Boroditš.

Liiklus on hullem

Staažikas bussijuht Nikonov sõnas, et sõidukipargi uuendused on alati kõigi bussijuhtide jaoks põnevad – töö jääb küll sisult samaks, aga uus sõiduk annab alati uut energiat.

Uuendustega kaasas käimise kõrval tõi kogenud bussijuht igapäevase väljakutsena hoopis esile hoolimatust linnaliikluses.

„Ajast-aega on olnud neid, kes liiklusreeglitest lugu ei pea. Samas oleme kolleegidega täheldanud, et täna on liikluses nii enda kui kaassõitjate suhtes lugupidamatud näiteks elektritõukeratturid, kes kohati kihutavad bussidega võidu ligi 40 km/h ja ei kanna seejuures isegi mitte kiivrit,“ tõi Nikonov esile muutunud linnaliiklust ning nentis, et vanasti oli töö rahulikum, sest liiklus oli oluliselt vaiksem.