Väike laev hüples üle lainete, tuues Capril pika päeva veetnud turiste Sorrento suunas. Giid osutas kaldal paistvatele hoonetele, küladele ning sadamatele ja rääkis piirkonnast, kus ta üles oli kasvanud. „Campania – see on nagu Los Angeles!“ hüüdis ta võluva itaalia aktsendiga inglise keeles. Melu pardal vaikis, keegi ei saanud võrdlusest aru. „Kui sul pole autot, siis sa oled täiega fucked!“ Kõik naersid ja giid hakkas laulma. (Ma ei mõelnud seda stseeni välja!)

Tõepoolest, kaunis Campania provints Napoli ümber on autota raskesti ligipääsetav. Ei olegi õieti muud võimalust, kui rentida väike Fiat või Alfa, et kogeda Amalfi ranniku maalilisi vaateid või proovida sadades külarestoranides pakutavat suurepärast kohalikku toitu.

Teed on kitsad ja kurvilised, ronides serpentiinina mööda mäekülgi, kulgedes läbi ridamisi asuvate linnakeste. Liiklus on aeglane, sest enamasti dikteerivad tempo kasti ja kabiiniga rollerid, mille tippkiirus näib olevat umbes 50 km/h, ja ega täie mõistusega inimene sellise kaarikuga julgemalt sõidakski.