Reedese tööpäeva lõpp. Sattusin tööasjus Tallinna ühte baari, mille omanikku tunnen juba mõnigi aasta. Inimene nõutu: tal vaja toimetada üks auto Samose saarele seal avatava restorani kaubaveokiks. „Viin ära. Saan endale tekitada üheksa vaba päeva.”

Alles pärast lubaduse andmist meenub, et nende päevade sisse jääb ka kaks sellist, mil olin lubanud poja viia lasteaeda. Esmaspäeval teatasin lapsele: „Homme hakkame sõitma Ateenasse.” Mõni ime, et lapsel tõusis seepeale palavik. „Kuhu sa haige lapsega lähed?!” küsiti ärevalt. Ostsin hunniku paratsetamooli ja igaks juhuks ka söetablette. Kumbagi reisil vaja ei läinud. Ning ärevuspalavikust polnud hommikuks jälgegi.

Teisipäeva hilislõunaks oli autol värske ülevaatus olemas. Start. Kui riputasin ühismeediasse foto allkirjaga „Viimane burks kodumaal, siis Ateenasse”, hakkas tuttavailt sadama imestavaid ja murelikke küsimusi, millele andis vastata.