Õnnetus, mida ei saa vältida

Peale Ardut see juhtub. Vastutuleva rekka kabiini või furgooni katuselt lendab väike jääkamakas meie minibussi esiklaasi, käib kõva pauk ning korraga on esiklaasi keskel lumepalli suurune katkine ala.

Pauk käis tõesti päris kõva ja oleme abikaasaga mõlemad veidi ehmunud. Kuid tütre ja koera uned on nõnda magusad, et nad ei pane midagi tähele ning magavad edasi ka siis, kui oma mahtuniversaali tee kõrval korraks peatame.

Olen sel talvel oma hobi, talikalastuse, tõttu suhteliselt palju mööda Eestit ringi sõitnud ning olen näinud paar korda, kui eessõitvate rekkade pealt on lennanud alla suhteliselt suured jääkamakad. Ma rekkadega hoian alati pikemat vahet, kui just kohe mööda ei kavatse minna, seega on neil hetkedel jäänud mul lihtsalt lõbu jälgida, et kuidas jää vastu asfalti kildudeks lendab.

Rekkajuhid, palun kontrollige oma autosid!

Aga sel korral siis saime ise pihta, küll õnneks väikese jäätükiga. Ei ole spetsialist, aga jää vist tekib nende rekkade peale, mida igapäevaselt ei kasutata ja ei puhastata ja siis lähevad sõitu. Umbes nagu lamedatele majakatustele tekib jää.

Ühesõnaga, mis ma oskan muud kosta, et rekkajuhid – vaadake palun oma katused enne sõidu alustamist üle. Hooletu suhtumisega võite teha palju kurja, jää pole niisama teema.

Jää teeb inimesed imelikuks

Et jää ja autod pole niisama teema Eestis, seda näitab möödunud nädalavahetus. Ma veel ideeliselt saan sellest aru, et miks on vaja massiliselt linnainimestel sõita mööda jääteed Vormsile. Selline lahe ja eksootiline minireis, kuigi füüsika ja looduse ja jää tundma õppimiseks on meeletult palju paremaid vorme, kui istuda kambakesi autosalongis ning sõita mööda jääteed.

Ja veel kuidagi võin aru saada külapoistest, kes paarutavad umbes poolemeetrise jääkihiga väikejärvedel oma paugupillidega.

Aga kellest ma kuidagi ei saa aru, on kalamehed Pärnu lahel, kes sõidavad nädalavahetusel üksteise sabas autodega massiliselt jääle. Suurem osa neist kalameestest on lätlased ning jää muutub sellises anarhialiikluses kiiresti praguliseks.

Seal Pärnu lahel võib lähiajal juhtuda mõni suurem õnnetus, kui jätkuvalt lubatakse autosid poolametlikult jääle sõitma. Need tagajärjed võivad olla kordi hullemad, kui väike kahjustus mu auto esiklaasis.

Mõistus, mitte tunded

Igatahes, sõitsime siis oma reede hommikusel teekonnal kohe Tartusse Info-Autosse, saime kindlustuse paberid korda ning teisipäeval saame ka uue esiklaasi ette. Jõudsime reedel kenasti maale kohale, nii tütar kui koer olid maale jõudmise üle väga õnnelikud. Kõige tähtsam on loomulikult see, et see suure peegliga kapiuks sai kenasti oma kohale ning kõik olid koheselt veendunud, et tuba muutus elavamaks.

Nautige seda jääd, mis veel paar nädalat on, aga mõistusega. Uisutage ja matkake ja püüdke kala ja kui tahate sõita jäärada, siis tehke seda ametlikul rajal. Ilusat viimast külmemat nädalat!