Uudis

Paula Johanna Adamson parklamõlkidest: kuidas ma pidin tõestama, et ma ei ole psühhopaat

Eelistan pikki jalutuskäike parkla tagumistest nurkadest sellele, kui pean kupee tavalisest suuremast uksest end sisse pressima nagu kilu konservikarbis. Foto: Kalle Veesaar.

Sain hiljuti meili kindlustusseltsilt, kus paluti infot ühe kahjujuhtumi kohta, kus ma osalesin: “Saada omapoolne selgitus olukorrast ning auto pildid”.

Kuna ma ei mäletanud, et ma ühegi Toyotaga plekimõlkimises oleksin osalenud, uurisin millest jutt käib. Selgus, et kusagil on üks Toyota Avensise juht, kes on täiesti veendunud, et mina tekitasin talle parklas uksemõlgi.

Üsna loll olukord. Teadsin kohta ja aega, millest jutt käib, ning välistada ei saanud ka seda, et ma tõesti mõne Toyota kõrval parkisin viis minutit, kuniks kolme-eurost tanklakohvi toomas käisin.

Lõin kohe vihaga?

Aga segadusse ajas ikka, sest kuigi parklamõlgid on enamasti apsakad, mitte läbi vimma löödud, sest “krt, sul on uuem Avensis, ma sulle virutan!”, siis märkamata selline pauk, mis mõlgi jätab, ometi ei jää.

See tähendab, et kui sa kellelegi parklamõlgi lööd, siis sa kas tegeled tagajärgedega või oled psühhopaat ja lähed oma eluga lihtsalt edasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Ma ennast psühhopaadiks ei pea, tõtt-öelda ei suudaks ma ilmselt korralikult magadagi, kui ma peale Toyota mõlkimist lihtsalt minema vantsiks.

Vähe sellest, mõlgi tekitamine tähendaks ju seda, et mu enda autol oleks ka mingid silmnähtavad jäljed, sest inertsiseadus päris nii ideaalselt ka ei tööta.

Tõesta, et sa pole süüdi!

Saaga kindlustusega läks tookord muidugi pikale. Toyotal oli nimelt tõestusmaterjal! Jah, mul võttis ka korraks jahedaks, et mis olekus ma olema pidin, kui kusagil on selgelt mustvalgel pildil, et kuldse bemmi uksega lajatatakse Toyotasse mõlk ja siis blond lihtsalt paarutab minema nagu nalja? Youtube’is oleks see hitt!

Noh, selgus, et Toyota tõestusmaterjal oli pardakaamera, mis näitas täpselt nii palju, et Toyota tuli ja parkis parklas minu kõrvale. Seda, kas seal peale mind keegi veel parkis? Ei tea. Seda, kas ma reaalselt mõlkisin? Ei tea. Seda, kas mõlk oli seal varem? Ei tea. Aga tõendusmaterjal siiski.

Videoregistraatori pilti mulle ei saadetud.

Kuna ma olin endiselt täiesti kindel, et mina seda mõlki ei tekitanud, siis muidugi jaurasin nendega edasi, et päris tobe on, et mina pean neile oma süütust tõestama, mitte nemad mulle minu süüd.

Kindlustus nõustus lahkelt, et jah, Eesti seaduse järgi see nii on, et süüd tuleb tõestada, mitte süütust, aga kuule ole hea ja saada oma auto uksest siiski pildid. Ah?

Jonnisin veel natuke, aga piltide saatmise nõue jäi kehtima, sest ilmselgelt tundusin ma see tüüp olevat, kes piltide saatmisest kõrvale hiilib.

Saatsin siis pildid ära, nad vabandasid viisakalt ja rohkem pole ma neist kuulnud. Mul tekkis lausa küss, et KUI hull see Toyota mõlk siis ikkagi oli… ?

BMW uks peale Avensise ukse mõlkimist.

Parklamõlk on tegelikult paras traagika

Pärast hakkas Avensisest veidi kahju. Mitte, et mul oleks meelde tulnud, et jah, kurat, olin jah mina. Ei ole siiamaani koitnud ja noh, ukse järgi panustaks ka pigem sellele, et oli keegi teine.

Aga samas, teate kui lollisti nende parklamõlkidega on? Põhimõtteliselt iga kord, kui sa oma auto kuhugi avalikku parklasse pargid, riskid sa sellega, et mingi sotsio- või psühhopaat elab su peal välja oma kehvapoolset hommikut või tüli kolleegiga ja lajatab sulle (esialgu ilmselt siiski apsakana) külje sisse mõlgi ja siis vaatab seda ja on nagu: “Hah, paras sulle!”.

Oled sa psühhopaat või laps?

Või siis mitte psühhopaat, vaid laps. Neile võib andeks anda, neil võtab natuke aega, et ühiskonna põhitõed ja füüsika peamised seadused pähe kuluksid. Lastest ma võin aru saada. Millest ma aru ei saa, on need lapsevanemad, kes selle sinnapaika jätavad.

Metall-metalli vastu heli on piisavalt tugev, et seda mitte kuulda. No ja isegi kui sul on seal plastikust liist, siis seda enam peab see mõlgi tekitamiseks piisavalt suure hooga teise inimese auto vastu käima.

Parklamõlki ei saa mitte tähele panna! Kõik, kes tahavad vastu vaielda, on oodatud minuga järele testima!

Süü tunnistamine ei tähenda vangiminekut

MIKS sa minema jalutad? Esiteks – tegu on kindlustusjuhtumiga, kus sina oled süüdlane. Juhul, kui sul on kindlustus, mis normaalsetel inimestel üldiselt siiski on, korvab teise inimese kahju kindlustus. Sinuga ei juhtu midagi hullu.

Olgu, su kindlustusmakse tõuseb ja saad oma listi veel ühe “kahjujuhtumi” kirja, aga jäta paar kohvi edaspidi ostmata ja sa ilmselt ei pane oma kõrgemat kindlustusmakset tähelegi.

Kui sa oma autot müüma hakkad, siis seni kuni su avariide list ei koosne üle katuse keeramistest, ei jäta keegi mõne parklamõlkimise pärast autot ostmata. Mitte midagi ei juhtu!

Sündmuskohalt lahkumine on karm rikkumine

Teisalt aga – mis juhtub, kui sa oled see, kes minema kõnnib? Teine pool peab nõutult ise oma auto ära parandama või tule ja tikuga süüdlast taga otsima, mis üldjuhul on lootusetu. Lisaks sellele, kui tõesti selgub, et su tegu on kusagil kaameralindil, siis sündmuskohalt põgenemine võrdsustub purjuspäi sõitmisega.

See, et sa minema jooksed, ei tee nagunii sinu autot korda – sellega pead ka ikkagi ise tegelema. Ja kui sa tõesti oodata ei viitsi, siis jäta telefoninumber kojamehe vahele.

Küsi endalt, kumb inimene oled sina? Argpüks või ühiskonna toimimist mõistev inimene?

Aeg tervisekõnniks

Enamik parklaid on pungil autodest just sissepääsu ligidal, sest keegi ei viitsi kaugele jalutada. Kui sa näed ennast pigem minemahiilijana, siis ole hea ja pargi kõige kaugemasse nurka, kus sa saad oma uksi lahti paugutada nii suure hooga kui hing ihkab.

Ja siis sel ajal, kui sa kaubanduskeskusesse jalutad, mõtle hästi järele. Praeguste ilmadega kulub ma arvan 5-6 jalutuskäiku, kuni sa otsustad, et on lihtsam kohusetundlikuks inimeseks hakata.

Seniks peavad neid jalutuskäike harrastama inimesed, kes oma autodest vähegi hoolivad.

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.