Võiks arvata, et nii pika maa läbimisel rattaga on päevane sport tehtud. “Ei, ma käin ikka jooksmas ka.” Kui Eha tuleks bussiga oma kodust, läheks tal kauem aega. Seepärast on ratas tema jaoks nii kiireim kui ka mugavaim meetod tööl käimiseks.

Kaie Kuldkepp

Sõidan jalgrattaga igapäevaselt kuni lume tulekuni. Jalgratas on mu põhiline liikumisvahend, sest ta annab vabaduse. Ma ei sõltu ummikutest ega ühistranspordi graafikust.

Jalgratast eelistan ka seepärast, et ta võimaldab kontakti. Ma kuulen helisid, tunnen lõhnu, mul on möödujatega silmside, näen tuttavaid ja tervitan – ma reaalselt olen osa linnaruumist.

Aga eks see rattasõit ole üks närvesööv jada – kord kõnniteel, kord sõiduteel, kõrgetest äärekividest üles-alla. Kõige hirmsamad on ristmikud, kus rea vahetamine on paras närvikõdi. Ja väljasõidud hoovidest tänavale, sest ega autojuht ei tea, et kõnniteel on sunnitud sõitma ka jalgrattur.