Meie riigijuhid on praegu kui kamp kilplasi, kes on võõrale teelisele andnud ära kogu oma raha ja saanud vastu „hüva nõu“ hakata kotiga valgust tuppa tassima. Kui teeline silmapiiri taha kadus ja tuba valguse kandmisest sugugi heledamaks ei muutunud, hakati aga teineteist valjuhäälselt süüdistama ning kisa peale kohale valgunud külarahva ees end õigustama. Brüsseli poolt liikmesriikidele ette antud kliimaeesmärgid tunduvad kohati sama absurdsed. Küllap just seetõttu ei oska ka meie valitsejad pealesunnitud plaanidega muud teha, kui need moel või teisel parteide valimisvankri ette rakendada ja üksteist valede otsuste tegemise eest materdama hakata.

Euroopa Liidu algatatud rohepööre pole minu hinnangul juba ammu õilis eesmärk parandada kliimat, vaid pigem relv poliitilistes lahingutes, millel on varem või hiljem oht muutuda populistlikuks rohepesuks. Riikidele on antud küll teatav valikuvabadus, kuid otsustamisel jäävad peale vaid need otsused, mis valimistel tulu toovad. Või nagu Reformierakond, kelle salaplaan näis olevat tõugata rohepesulikult meie veokite tankimine tagasi Lätti, et vähendada tulevikus Eesti niigi kõrgeid saastetasusid. Ka nemad pidid lõpuks avalikkuse survele alla vanduma ja aktsiisitõusu edasi lükkama, sest Martin Helme (EKRE) poolt kütuseturu aastakonverentsil Jürgen Ligile (RE) öeldu („Me matame teid valimistel!“) kippus muutuma vägagi tõenäoliseks stsenaariumiks.

Oleks justkui põhjust rõõmustada, sest olnuks täielik hullumeelsus hakata praeguse meeletu inflatsiooni ja hinnakasvu ajal veel aktsiise tõstma. Aga hoopis kurb on. Ja hirm samuti. Kas või juba peaministri suutmatuse tõttu aktsiisitõusude edasilükkamine enda kasuks keerata. Vastupidi, Kaja Kallase lausvalel baseeruv retoorika oli šokeeriv isegi tema enda valijale, rääkimata järjekordsest sahmakast veest EKRE veskile. Ei läinudki mööda palju aega, kui viimase reiting Reformierakonna oma ületas.