Uudis

Uku Tampere: Proovisõiduauto on nagu arvutimäng, kus inimesed oma fantaasiaid rahuldavad

Ei ole ilmselt enam uudis, et autodesse puutuvas olen mina vanakoolimees. Vanakool seisneb selles, et minu arvates tuleb iga uus asi lasta enne raskemat ekspluatatsiooni kenasti sisse töötada.

Kaasaegsed mootorid on küll juba tehastes mingil määral sisse töötatud, aga sellegipoolest tundub meelevaldne uut asja kohe retsima hakata.

Auto kui tervik on ju hunnik uusi asju, mis iga loogika kohaselt tahaks enne natuke sisse töötada, sest materjalid ning füüsika on ju ikka samasugused.

Mootor vajab sissesõitmist

Minu hüpotees on see, et hästi ja rahulikult sisse töötatud asjad kestavad kauem. Ning siia juurde on palju praktilisi näiteid, kus see nii on ka olnud.

Tõsi, on ka vastupidiseid näiteid. Üks Mazda 3 liikles alates neljandast kilomeetrist gaas põhjas-pidur põhjas režiimil ning ja ennetähtaegselt surid ära ainult naastrehvid. Auto mehhaaniline pool elas õnnelikult üle kümne aasta kuniks kere ümbert ära mädanes.

Aga siiski… teistpidiseid näiteid on oluliselt rohkem. Näiteks mu enda Citroen Jumper, mis 200 000 kilomeetri jooksul mitte ühtegi varuosa ei tahtnud ja see on kuuldavasti üsna haruldane nähe Jumperite maailmas.

Nüüd toome siia konteksti proovisõidud. Demoauto erineb enda jaoks ostetavast autost peamiselt selle poolest, et neist ei hooli keegi. Tähtis on, et ta säraks ja võrgutaks ostja valikut tegema. Aga ei midagi enamat.

Kuigi mul on tihti väga tõsiseid kahtlusi, kas ka keskmine autoomanik oma autost hoolib. See on ju lihtsalt praktiline tarbeese nagu näiteks veekeetja.

Aga ilmselt hoolitakse, sest keskmine uus auto maksab umbes neljandiku keskmisest korterist… ning alateadlikult paneb see väärtus autoomanikke vähemalt alguses alalhoidlikumalt käituma oma plekist sõbraga.

Proovisõidul saab teha kõike

Igatahes, proovisõidud on hoopis midagi muud. Numbrid külge ja linnavahele. Iga kord erinevate sohvritega, kihutavad need õnnetud autod andma vastuseid küsimustele, kuidas ta kiirendab, kuidas äkkpidurdab ning mis tunne on temaga täiesti halval teel sõita arutul kiirusel.

See proovisõiduauto peab andma vastuse küsimusele, et kuidas see nelikvedu põlluteel toimib ning kas ta oskab olla ka “reissing”. Mis siis, et need asjad tulevikuekspluatatsiooni vaatenurgast mingit tähtsust ei oma.

On erandeid. Sportautod, mida ostetaksegi näiteks aeg-ajalt ringrajal käimiseks ja siis peaks justkui rohkem teadma. Kuid seegi on vaieldav, sest täna käituvad kõik kaasaegsed autod põhijoontes samamoodi.

Neid erijooni tunnise proovisõiduga niikuinii ei avasta. Selleks peab autoga ära harjuma, et pisikesi nüansse ära tunda. Paar korda liikluseks avatud ringristmikul driftilaadse toote sooritamine ei anna sulle mingit teadmist auto käitumise kohta.

Muuseas, kui tahad maasturit ostes teada, kui sügavale mutta ta lõpuks kinni jääb või millisel kiirusel sportauto kurvis lõpuks pidamise kaotab, siis selle töö on sinu eest suuremad autoväljaanded ära teinud. Spetsiaalsete testiautodega ja aastakümnete pikkuse kogemuse pealt. Lihtsalt guugelda.

Demoautole ei halasta keegi

Aga miks peaks ühte pereautot, näiteks Skoda Kodiaqi testima foori tagant põhjagaasiga kiirendades või 50 000 eurost sportsedaani heinamaale sõidetud sõidujälgedes põllurallitades?

Päriselt, mille jaoks on oluline enne ostmist testida, kui kiiresti Hyundai i30 kurvi läbib? Aga ometi seda tehakse. Autodega, mis ei ole sisse sõidetud ja tegelikult ei peaks sedasi käituma ka kenasti sissesõidu saanud autodega. Need kolm pole muidugi ainukesed näited, vaid viimase paari kuu jooksul nähtud sõidukid.

Samamoodi nagu rendiauto on kõige kiirem auto, on ka proovisõiduauto nagu mingi imelik internetikeskkond, kus erinevad huvigrupid oma fantaasiaid rahuldavad.

Niimoodi välja öelduna kõlab see jube halvasti, aga kui sügavamalt mõelda, siis täpselt nii on. Sest demoauto rooli istudes tunneb autoostja ennast vähemalt Mihkel Kingategijana ja tunneb vajadust olla jube asjatundja. Ja stereotüüpselt tundub asjatundjalikuna seda vaest autot igatmoodi piinata.

Tegelikus maailmas on (pere)autot ostes oluline hoopis see, kui ökonoomselt temaga sõita saab, kuidas ta TAVALISTES oludes käitub. Kui mitu lapseistet taha mahub ja kas lisaks kogu seltskonnale saab ka asjad kaasa võtta. Ning kas selles on mugav istuda, kas nupud on Sinu ergonoomikaga harmoonias. Ja muud sellised praktilised asjad.

Valuvelg nõudepesumasinasse!

Kui ma lähen ostma pesumasinat, siis ei oleks mul vaja testida seda, kui hästi see savised kirsad puhtaks peseb. Või kas nõudepesumasinas saab ka valuvelje kenasti puhtaks. Kui ma ostan omale ülikonna juurde kingi, siis ma proovin, kas ta on jalas mugav ning number sobib, mitte seda, kas sellega saab vajadusel ka jalgpalli mängida.

Aga demoauto rooli istudes hakkavad inimesed justnimelt neid kirsasid pesema.

Ja kui demoauto aeg saab läbi, siis hakatakse talle otsima ostjat. Kedagi, kes viiks ta päris ellu, mitte kirsasid pesema. Mõni tuhat allahindlust tundub väga ahvatlev, hea varustus ja puha. Praktiliselt uus! Ning lohutama peaks see, et tal on veel kehtiv garantii.

Aga pärast seda kui ma sõna otseses mõttes nägin ühte proovisõiduautot Tiskre lähistel põlluteel käsipiduriga kurvi võtmas samal ajal kui seal oma koeri jalutasin ning kui sõber rääkis, mida ta Kodiaqi pardaarvutist viimaste sõitude ajalugu vaadates nägi, siis tekib küll tunne, et “sellist tüdrukut” ma oma naiseks küll ei tahaks isegi kui tal pikk garantii on.

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.