Autoturul on raske leida keerulisemat ülesannet kui rinda pistmine suure Saksa kolmikuga Audi, BMW ja Mercedes-Benzi näol. Kui hästi saab Cadillac sellega hakkama?
Ennatliku vahemärkusena peab mainima, et tegemist pole tavalise Autogeeniuse testiga, kus ametlik esindaja annaks meile võtmed uhiuue, värskelt pestud autole. Seevastu oli tegemist üüriautoga, millega sain avastada New Yorgi osariiki.
Õnneks on mitme reisi puhul meeldivaks üllatuseks olnud, et tänapäeva rendiautod on üsnagi heas seisukorras ja mõistliku läbisõiduga. Sarnane õnn säras ka 3,6-liitrise V6 mootoriga Cadillac CTS sedaaniga.
Teine oluline info on ka see, et CTS pole kindlasti uus mudel. Käesolev kolmas põlvkond avaldati 2014. aastal ja tänavu saabub uus asendus CT5 mudeli näol.
Olenevalt mis nurga alt vaadata, siis on tegemist kas viis aastat vana disaini ja tehnikaga. Või on Cadillacil olnud viis aastat, et CTS-i erinevate väiksemate muudatustega täiustada.
Tõeline Ameerika preemiumsedaan
Võtmed kätte saadud, suundusin õhinal avastama esimest USA preemiumsedaani, mille roolis eales istunud olen. CTS-il oli lihtne must värv, koos musta nahkinterjööriga ja kapoti all peitis end vabalthingav V6-bensiinimootor, mis on liidetud automaatkasti ja nelikveoga.
Kuna tegemist oli ühepäevase ringreisiga sai CTS-i nina kiiresti New Yorgi kesklinnast välja suunatud. Ees ootas sadu kilomeetreid kiirteid ning väiksemaid asulaväliseid teelõike, koos mitme väiksema linnaga.
Kui peaksin Cadillaci viimase paariteise aasta disaini kirjeldama kahe sõnaga, oleks need nurgad ja sirged. Tundub, et USA automark teeb kõik, et vältida kumeraid jooni oma autodel. Välimus on väga subjektiivne, kuid teatud mudelitega see täitsa töötab.
Antud CTS sedaan ei pruugi võita ühtegi disainiauhinda, kuid kindlasti on see silmatorkav, kui võrrelda seda Euroopa konkurentidega. Sama saab öelda ka interjööri kohta. Auto salong on kvaliteetne ning sarnane disainikeel jätkub ka interjöörs.
Kuigi sisemuses leiduv puitdekoor jättis algselt plastmassiliku mulje, oli siiski tegu päris ehtsa naturaalse materjaliga. Üldine interjööri olemus võis küll pisut alla jääda uuematele Saksa mudelitele nagu BMW 5. seeria.
Sõrmejälgedega kaetud keskkonsool
Autoreisi puhul on igasugune kasutajamugavus tihtipeale eriti tähtis. Täiesti võõras keskkond ja liikluskultuur liidetud tundmatu teede navigeerimisega ei jäta palju aega vajalikke nuppude otsimiseks.
Olen arvamusel, et kõikvõimalike nuppude eemaldamine auto salongist ja selle asemel suure puutetundliku ekraani paigutamine pole parim lahendus. Autot juhtides pole ju aega ekraani passida, mistõttu pimesi leitavad erinevad lülitid on kohustuslikud.
Cadillac CTS on valinud lahenduse, mis on midagi vahepealset. Ekraani all olevad “nupud” on puutetundlikud ja neid puudutades on tunda kerget värinat. Seega on alati kindel, kas näiteks sai konditsioneeri temperatuur muudetud, ilma et peaks teelt pilku pöörama.
Miinuseks on muidugi see, et läikivmust puutetundlike “nuppude” ala ekraani all näeb koguaeg määrdunud välja. Isegi kui keskkonsooli puhastada iga päev, siis on pärast 10minutilist kasutamist kõik täidetud sõrmejälgedega. Pani mõtlema, kas sõidukindad on veel moes?
Mitte nii sportlik kui BMW ega nii vaikne kui Mercedes-Benz
Mööda kiirteid sõites oli salongis kostuv sõidumüra pisut rohkem kuulda kui oleks oodanud. Näiteks on Mercedes-Benzi C-klass kindlasti vaiksem. Mugavuse poolest polnud aga ühtegi etteheidet.
Sõidupoolest oli CTS sedaan mõõdukalt sportlik, kuigi BMW Ultimate Driving Machine mainele Cadillac kanna peale päris veel ei astu. Siiski oli rooli tagasiside märksa aktiivsem kui mugavamad Mercedes-Benzi mudelid pakuvad.
Kuigi tõeliselt mõnusatele käänulistele teedele Long Islandil ei sattunud, leidus siin-seal omajagu väiksemaid asulavälisi teid. CTS hoidis kere mõnusalt tasakaalus samal ajal kui 3,6-liitrine V6 möirgas kapoti all vallandades 335 hj.
Sarnaselt minu esimese tõelise USA autosõidukogemusega Ford GT näol oli ka Cadillaci puhul meeldejäävaim osa sõidust just selle mootor. Tõsi, tegemist polnud tõelise Ameerika V8-ga, mis leidub CTS-V tippmudelil.
Kui mitte V8, siis vähemalt V6
3,6-liitrine vabalthingav V6 oli värskendavalt mõnusa mürinaga ja alates 3000 pöördest andis see endast julgelt kuulda. Kui oli vaja kiirelt tiheda liiklusega ristmikult end välja noolida, võis usaldada jõuallika tõmmet ja kiiret reaktsiooni.
Käigukast oli tänapäeva mõttes täitsa adekvaatne. Manuaalrežiimis olid vahetused sujuvad, kuid mitte päris välkkiired. Jättes vahetused kasti enda majandada sai see liiklemisel oma tööga hästi hakkama.
Plusspunktid saab Cadillac veel oma käiguvahetuslapatsite eest. Kuigi särava kroomiga kaetud lapatsid oleks võinud olla ehk pisut tagasihoidlikumad, olid need päris ehedast metallist. Ei mingeid plastikust käiguvahetajaid – võtke õppust Audi!
Erilisem, kuid otseselt mitte parem
Hilisõhtusel tagasiteel New Yorgi kesklinna, et auto kesköö paiku tagastatud saaks, olin pigem positiivselt meelestatud Cadillaci aeguva sedaani suhtes.
Osaliselt võib olla muidugi tegemist lihtsal reisiga kaasnenud elevusega. Ei saa eitada, et peaaegu võis end tunda Tony Sopranona kõndimas oma musta Cadillaci poole.
Ühepäevase sõidu järgi on tunda, et Cadillac CTS-il on sihikul pigem BMW kui Mercedes-Benz. Auto oli pigem sportlikult häälestatud ja sõiduelamus oli kindlasti dünaamilisem kui mugavam Mercedes-Benzi C-klass.
Keeruline koht tuleb aga siis, kui koju naaseda. USA-s on Cadillaci hinnad sakslaste konkurentidega võrreldes omajagu odavamad, umbes 7000-8000 taala võrra. Euroopas aga hinnavahe nii suureks ei veni.
Peamisteks plussideks Cadillac CTS-il Euroopa konkurentide ees on isikupära ja osaliselt ka rariteetsus. Kahtlemata annab eelise ka tänapäeva kohta haruldane 3,6-liitrine V6. Iseasi, kas need plussid on küllalt tugevad.
Jah, osta,
Cadillac CTS on kindlasti silmatorkavam kui sakslastest konkurendid ning head sõiduomadused ja üsna mugav kulgemine teevad autost sümpaatse alternatiivi. Mitmel puhul jääb Cadillac siiski Saksa rivaalidest pisut maha.
