Tarbesõidukina on need autod igal juhul mõistlikud. Müügimees, spetsialist, hooldustehnik – ükskõik, mis eluala. Võimalus kasutada autot korraliku varustusega ja vähemalt 5 istekohaga ning teisalt istmete allaklappimise korral tekitada väga suur kaubaruum, ei vaja ilmselt pikemat kiitmist.

Lähtun seekord aga hoopis küsimusest, kas tavainimene võiks sellist autot eelistada universaalkerega sõiduautole või linnamaasturile? Pereautoks, seiklusteks või reisimiseks.

Kuubik on kuubik

Kui üks asi näeb välja nagu ratastel kuubik, siis on suhteliselt kindel, et ta ka liigub nagu ratastel kuubik. See on fakt, millele ei tasu ülemäära tähelepanu pöörata.

Sõidunautlejad ei ostaks nagunii endale muhviautot, kõikide ülejäänute jaoks ei ole sõiduomaduste poolest erilist vahet, kas tegu on linnamaasturi või Rifteriga. Istud kõrgel, auto on kõrge ja raskuskese on ka kõrgel.

Kui kõigutad, siis kõigub ja kiirelt kurvi lennates kaotab tagumik mõnusalt ühenduse teega. Õnneks teie isiklik, mitte auto oma.

Muus osas täiesti tavaline.  Ei eruta, ei vihasta, võiks isegi öelda, et ei mäleta. Mida võib võtta positiivse argumendina. Mäletan, et üks muusik kunagi ütles, et kui märkab publiku hulgas, et keegi tukub, siis on see kompliment – järelikult on muusika nii hea, et ei sega.

Miks peaks sellisele autole tippmootori valima?

Kui te sõidate palju maanteel või lausa Euroopa kiirteedel, siis igal juhul vältige kõige väiksemaid mootoreid ja 5-käigulisi manuaalkaste.

Pöörded on tavakiirusel (90-110 km/h) juba 3000 lähedal ja kiirteedel liiklusvoolus 140+ km/h liikudes ei säästa te enam ei kütust ega kõrvu. Tuulemüha lisandub nagunii.

Kuubiku läbisurumine õhust ei ole sellise mootori jaoks enam samuti lihtne. Diiselmootori ja 115-hobujõulise mootoriga Citroen Berlingo keskmine kulu kiirusel 150 km/h näitas julgelt üle 9 liitri sajale. Tavaline maanteesõit Eestis on aga sageli alla 5 liitri.

Vähemalt olete hoiatatud

Õnneks pakutakse Rifterit näiteks 130-hobujõulise mootori ning 8-käigulise automaatkastiga. Seega, kui te ostate selle pereautoks ja pikkadeks sõitudeks, siis selles osas koonerdada ei tohi.

See ei ole mingi autofänni “sportlike sõidunaudingute” saamise soovitus vaid normaalse sõidukogemuse jaoks oluline.

Hüvasti keskpärasus!

Rifter on äge. Suurem kui eelkäija, teatud varustuse puhul ka kõrgem ning igati silmapaistev auto. Plastikust tiivakaitsed on maitsekuse piiril, aga kuna auto on kogu olemuselt selline utilitaarne, siis võib andeks anda.

Ja kui teile selle auto välimus ei meeldi, siis ma ilmselt ka ümber ei veena, seega liigume edasi.

Traagiline, kui head mõtted tulevad liiga hilja

Kuubiku kuju on sõiduomaduste puhul miinus, muus osas pluss. See võimaldab auto teha lühikese, nii et mõnus on parkida ja manööverdada.

Asjad saab KÕIK sisse panna. Mitte väga pikad, aga selle eest palju. Neljaliikmelise perega kaheks nädalaks Euroopasse sõites oli meil pool pagasiruumi tühi.

Vabalt oleks võinud lõunapoolsetes veinipiirkondades väheke lahtisema pilguga ringi vaadata ja koju tulla raskes lastis autoga. Geniaalne idee, mis meenus siis, kui olime juba kuulsates Taani veinipiirkondades.

Autos saab normaalselt askeldada. Sirge põrand, lapsed saavad lausa püsti seista seismise ajal ning muidugi tuhandeid panipaiku, kust saab leida mitu kuud tagasi lootusetult kadunud asju.

Ja lükanduksed välistavad igasuguse võimaluse, et teie elu õied suures rutakuses parklas kindlustuskahjusid tekitavad.

Oled sa askeet või hedonist?

Kui sa oled selline inimene, kes pargib ise ja ei vaja mingit andurit end juhendama, hoiab ise kiirust, kuulab vaid raadiot ning üldse on igasugust tilu-lilu tänapäeval autos liiga palju, siis Rifteri odavamad varustuspaketid võiks sulle kindlasti meeldida.

Kui sa oled täpselt teistsugune inimene, siis luhvtita rahakoti sisu ja saad ka sisuliselt kõik, mis oluline. Ja palju sellist, mis oluline pole, aga äge ikka.

Lennureisi imitatsioon

Rifteri silmapaistvaim lisavarustus oli panoraamkatuse alla pandud valgussild, mis pimedas sõites tekitab mõnusa õrna kuma. Juhti väga ei sega, aga kaasreisijad ei pea istuma rusuvas pimeduses. Hädavajalik? Absoluutselt mitte. Mõnus ja teistsugune küll.

Tagaluugil on võimalik avada ainult akent, mitte tervet luuki. Päästerõngas parklas, kui hiiglaslik pagasiluuk nõuab teatud hulk meetreid, mida kasutada ei ole. Muidugi lisavarustuses.

Mis juhtus hinnaga?

Jõuamegi loo kokkuvõtteni. Rifteri hinnad algavad 16 700 eurost.

Kui Rifter varustada ära nii, et oleks nagu keskmine linnamaastur ja isegi natuke äge, siis “soodne” pole päris esimene sõna, mis pähe kargab. Kallis ka mitte.

Proovisõidu auto hind oli 27 490 eurot. GT-Line varustus, kõige vingem mootor aga manuaalkast. Lisavarustust pea 3000 euro eest.

Võta üks leht valget paberit …

… tee sinna plusside ja miinuste lahter ning küsi endalt mõned küsimused. Kui tihti sa asju vead? Kui oluline on sulle avarus ja ruumikus võrreldes tavaautodega?

Oled sa päriselt aktiivse eluviisiga või ainult loodad, et hakkad lohesurfama, looduses matkama ja laatadel käsitöömustikaid müümas käima? Kui suur on jääkväärtus peale liisinguperioodi lõppu?

Rifter on Rifterina väga hea auto, aga korralikult varustatuna ei ole ta enam väga odav auto. Seega langeb ära argument, et vähese raha eest saab palju. Õigem on öelda, et normaalse raha eest saab piisavalt. Täppisteadus, eksole.

Jah, osta,

Sõiduauto soodsama alternatiivina seda võtta ei tohiks, hinnad on sisuliselt samad. Kui sinu peamine vajadus on aga salongi kubatuur ja ülim praktilisus ning kõik muu on teisejärguline, siis ilmselt oled oma auto leidnud.

Peugeot Rifter