Oma segmendis üks stiilsemaid

Olgugi, et tegu on mujal maailmas Volvo ühe kõige populaarseima maasturiga, valdab sind “pisimaasturit” hoovis vaadates või sellega sõites nišitoote tunne.

Jah-jah, ka siin rakendatakse Volvo mudelivaliku “matrjoškalikku” disainikeelt, ent võrreldes oma konkurentidega, paistab XC40 väga välja. Kõik need kandilised jooned, pisidetailid ning värvikombinatsioonid teevad linnapildis sellest väheke väljapaistvama krossoveri, kui näiteks kõik sama segmendi Saksa või Jaapani maasturid. Range Rover Evoque või E-Pace on võib-olla samaväärselt võrreldavad, võta või jäta.

Interjöör meenutab jätkuvalt Skandinaavia mägedes asuvat puhkemaja, pakkudes Volvole omaselt meeliülendavat kombinatsiooni minimalismist, puidust ning nahalõhnast. Odavamapoolseid plastikuid on siin muidugi rohkem, kui näiteks XC60 või 90 mudelitest. Ka tuulemüra on maanteel rohkem.

460-liitrine pakiruum on muuseas samaväärselt suur tavamudelitega, sest akude asetus on teistsugune.

Elektri peal parem kui bensiiniga

Siiani on kõik muud Volvo Twin Engine pistikhübriidid olnud nelikveolised ning kindlustuspakkujate meeli paitavate võimsate jõunumbritega. XC40 võtab asja pisut tagasihoidlikumalt: Kapoti all asuvad 1,5-liitrine kolme silindriga turbomootor, ning elektrimootor, mis koos 7-käigulise automaatkastiga toimetavad ainult esisillas. Maasturi all keskel asub 10,7 kWh aku.

Pure režiimil ringi sõites lubab Volvo kuni 45-kilomeetrist elektrilist sõiduulatust, mis reaalses elus teisendub umbes 25-30 kilomeetri kanti. Põlise petrolhead’ina pidin aga tõdema, et elekter sobib XC40 iseloomuga hoopis paremini kui sisepõlemismootor. Linnavahel veered sa vaikselt, sujuvalt ning ilma igasuguse pingeta.

Eriti arusaadav oli see siis, kui võrdlen seda kaks aastat tagasi proovitud diiselvariandiga, mis oli ökonoomsusest hoolimata natuke rabe. Et seda autot maksimaalselt nautida, tuleb seda kasutada vägagi eesmärgipäraselt ning mitte loota sellest midagi liialt universaalset.

258 hobujõudu ning 7,3-sekundine kiirendus rakenduvad tõepoolest üsna reipalt, lõbusalt ja valjuhäälsete turbo-pshhh häältega, aga linnavahelisele mugavusele orienteeritus jätab need faktorid pigem tahaplaanile.

Sul on jõudu, aga enamik ajast sa justkui “ei viitsi” seda rakendada. Piisab teadmisest, et suudad veokikolonnist rahumeeli mööda tuisata. Bensiinimootori peal on kütusekuluks keskmiselt 6-7 l/ 100 kilomeetrit.

Roolisüsteem on üsna tundetu ning veermik jäigem kui Volvo vanematel vendadel, aga üleüldine kogemus on siiski hubane ja voolav. Volvo pakub kõikidele värsketele omanikele ka On Call rakendust, mis ühildub autoga ning mille abil on võimalik jälgida sõite, laadimist ning arvutada keskmist energiakulu.

Stiilne, sujuv ning linnainimesele

Ma olen kohutavalt suur uute Volvode fänn ning XC40 T5 kindlasti pettumust ei valmistanud. Pistikhübriidid-versioone me aga ilmselt tänavatel liialt palju nägema ei hakka, sest Recharge elektriversiooni peatse tulekuga läheb see justkui tõlkes kaduma.

Hind algab sellel 45 900 eurost ning lisavarustust juurde tellides saab mõned kenad tuhanded juurde. Sama hinna eest on aga võimalik soetada juba asjalikuma varustusega XC60, mis on juba sõiduomadustelt ning tundelt parem auto.

Jah, osta,

Kui sa elektriauto ostuks veel päris valmis ei ole, ent sul on laadimisvõimalus ning su jaoks on märksõnadeks põnev tehnoloogia, stiil ja tihedad linnasõidud, siis võib see Volvo sulle sobida.