Teehooldes kasutatakse libeduse määramiseks konkreetset näitajat, milleks on haardetegur. Tegemist on suhtelise ühikuga, mille teoreetiline arvväärtus küünib nullist üheni.

Nende näitajate järgi hinnatakse libedust

Väärtus null oleks tinglikult olukord, mil sõiduk pidama ei jäägi ja väärtus üks võrduks sõitmisega vastu seina. Tegelikkuses kõigub haardetegur meil mõõdetavate seadmetega piirides 0,10st kuni 0,60-0,80ni.

Haardeteguri väärtus vahemikus 0,10-0,15 kujutab endast ligilähedaselt olukorda, mil on tegemist märja jääga ehk kui jäisel pinnal on vee- või lumekiht või teel on nn must (mittenähtav) jää või külmale pinnale on sadanud vihma või sajab jäävihma.

Need olud on kõige ohtlikumad, ja ohtlikud kõigile, olenemata sõidukist, rehvidest ja juhi sõidukogemusest. Samas võivad need tekkida üsna ootamatult, sest ilmamuutuste prognoosimine ei pruugi alati õnnestuda ja teehooldetehnika igale poole korraga ei jõua.

Hooldusnõuded on teedel erinevad

Stabiilsetes ilmaoludes tagab maanteeamet haardeteguri väärtuse vähemalt 0,20 kõikidel, ka väikese liiklusega riigiteedel. Tegelikkuses võib siis teepinnal olla kinni sõidetud lumekiht, pind võib olla jäine, aga karestatud, kruusateedel on kivikesed väljas. Kattega teede pind võib, aga ei pruugi olla libedustõrjematerjalidega töödeldud.

Haardeteguri väärtuse 0,25 puhul võib teepinnal esineda lund, teepind on enamasti libedustõrjematerjalidega töödeldud, kuid pind ei pruugi olla lume- ja jäävaba. Selline tee on talverehvidega autoga hästi sõidetav, kuid sõidutingimused ei ole suvistega võrreldavad.

Võib esineda nn lume- või lörtsilibedust, pidurdusmaa on pikem, möödasõidud on ohtlikumad. Haardetegur 0,25 tagatakse peamiselt tugiteedel, mille liiklussagedus on Eesti keskmisel tasemel. Haardeteguri väärtuse 0,30 puhul on sõidujäljed üldiselt lume- ja jäävabad. See haardetegur tagatakse suurtel riigiteedel.

Kolm libeduse määramise taset

Libeduse tekkimisel võib kõikide mainitud haardetegurite saavutamine võtta aega hooldustsükli pikkuse aja ja igal ajahetkel nimetatud väärtusi ei tagata.

Seega on tee libeduse määramisel kolm taset, mida riigiteedel kasutatakse ja mida sõitjad arvesse peaksid võtma.

• Kõige väiksematel ehk enamikul teedel tagatakse haardetegur 0,20.
• Keskmise liiklusega teedel haardetegur 0,25
• Peamistel teedel haardetegur 0,30.

Eeltoodut peaksid liiklejad sõitude tegemisel arvesse võtma. Näiteks juhid, kes teevad oma sõite väiksematel teedel, ei saagi võrrelda sõiduolusid suuremate teedega, kuna nõuded on erinevad.

Mida tuleks teha enne sõidu alustamist?

Kuulata ilmaprognoose, võimalikke maanteeameti ja politsei hoiatusi ning nendest lähtuvalt planeerida sõit. Kui soovitatakse liiklusse mitte minna, siis võimaluse korral lükata sõit edasi.

Kui prognoositakse sõiduolude halvenemist, varuda rohkem aega sihtkohta jõudmiseks. Jälgida tuleks libedust ennustavaid ilmamärke, näiteks järsud temperatuurimuutused, ilma selginemine või vastupidi, pilvede teke, vihm nullilähedaste temperatuuride juures jmt.

Esimeseks hoiatuseks võib olla libe kodutrepp uksest välja astudes või auto esiklaasile ladestunud paks jää, eriti kui kulub palju aega selle sulatamiseks või maha kraapimiseks.

Talvise sõidu ajal tuleb aga alati arvestada, et tee võib olla ootamatult libe, ja valida vastav sõidustiil.