Uberi ja Taxify kulud olid kokku 77 eurot, Autolevist võetud Opeli rent (2 päeva) 70 eurot, kütus Opelisse 50 eurot, rongipilet 5 eurot – kokku 202 eurot. Kui ma Tallinn-Tartu-Tallinn oleks sõbra auto asemel liigelnud ühistranspordiga, siis lisanduks veel umbes 25 eurot. Seega oleks ma selle nädalaga jäänud 227 euro võrra vaesemaks.

Kas ma oskan seda kuidagi oma tavapärasesse kulumajandusse paigutada? Kuna mul hetkel õnneks ei ole ühtegi liisinguautot, siis kulud on ainult kütusele ja remondile. 227 euro eest saaksin ma 189 liitrit kütust. Mu vana Toyota tarbib päris palju, seega võtame arvestuslikult 10 liitrit saja kilomeetri kohta. Sama raha eest oleksin saanud läbida 1890 kilomeetrit.

Ma võin loobuda autost küll…

Ma võiks ju isiklikust autost loobuda küll. Nagu ka korterist, perest, püsivast sissetulekust ja kohvist. Lemmikriietuseks saaks must langev ürp ja päevad veedaksin koos teiste endasugustega iidsete kivimüüride vahel religioosseid toiminguid läbi viies.

Kas mul tekkis reaalselt korrakski tunne, et võibolla tõesti suudaks jagamismajandus asendada isiklikku autot? Ei. Mitte veel. Mitte minul. Mulle tähendab isiklik sõiduauto vabadust. Vabadust teha ootamatuid otsuseid, võtta vastu logistliselt ebamõistlikke küllakutseid ja ilma piiranguteta. Mu maailm on tänu sellele palju suurem.

Jah, autot saab rentida. Aga kas keegi teeb seda selleks, et minna 2 tunni pärast algavale kontserdile? Esiteks laseb rendile kuluv aeg selle idee põhja ja rendi hind kahekordistab ilmselt kogu projekti eelarve. Majanduslikult mõistlik tundub sellest loobuda. Või läheks seenele, sest peale hommikusi pannkooke tuli selline tuju? Jõudu pühapäeval auto rentimisel.

Mõelge korraks suvilate ja maakodude peale. Enamus aega seisavad need tühjana. Võiks ju alati, kui tuleb saunatuju või tahe linnulaulu kuulata, kämpingu rentida. Sellest hoolimata tuhanded inimesed omavad neid, kuna igal hetkel on võimalik sinna minna. Kohe. Enda omasse. Teha ükskõik mida, kellega ja kui kaua. Olgu, kinnisvara on investeering ja ei kaota ajas väärtust, aga idee on sama – vabadus.

Jagatud autod – liiga kallis, aeglane, keeruline

Ma tegelikult ei taha olla selline autosid ülistav egotsentrik. Ilmselgelt on tulevik pigem jagatud autode päralt. Lihtsalt hetkel on see veel liiga kallis, aeglane ja keeruline. Siis, kui ma võin maja eest võtta suvalisel hetkel ükskõik millise auto ilma, et ma pärast vangi läheks, astun ka mina sellesse paati.

Ma siiski soovitan kõigil, kes tunnevad, et igakuised kulud autole on liiga suured, seesama katse läbi teha.

Ilmselt ei ole kõik nii rahutud hinged ning ei rapsi mööda Eestit või tööpäeva raames sihitult ringi. Võibolla ongi igakuisest liisingust, remondist ja kindlustusest ülejääv raha nii suur, et mõistlik oleks vähemalt ühest autost peres loobuda ja kasutada alternatiive. Saate vähemalt seda kogeda ja reaalsed numbrid arvutusse. Kui #septembriseijoo tuhanded, siis äkki #oktoobriseisõida ka sama paljud?