Kõiksugu autoalaste klišeede ümberlükkamiseks pole paremat moodust kui pikaajaline test, näiteks distantsiga 100 000 kilomeetrit. Töökindluse mõttes tundub loogiline, et mida lihtsam auto, seda vähem leidub asju, mis võiks katki minna. Siiski on käigukastirikke korral vähe abi tõigast, et autol on kesine varustus või muidu väike pidamiskulu. Nii juhtus esimese Dacia Dusteriga, mis lõpetas 2013. aastal 100 000 kilomeetri testi kuulsusetu hindega 2.

2018. aasta alguses jagati kaardid uuesti välja. Müügile tuli teise põlvkonna Duster ja Dacia usaldas mõni kuu hiljem meie maratontesti uue osaleja. Kes ei riski, see šampanjat ei joo! Sedapuhku sattus testiautoks diisli asemel bensiinimootoriga eksemplar ja vedavaid sildu oli kahe asemel üks. Pisut rustikaalne eksterjöör lubas igatahes oletada, nagu oleks tegu maastikuautoga, mis sest, et veavad vaid esirattad.

Mootori rammust tunti puudust

Raskest maastikust otsustasime 2WD-Dusterit igatahes säästa. Nelikveoline eelkäija sõitis nii liivasel mererannal, lumistel alpiteedel kui ka kruusakarjääris; uuema mudeliga piirdusime aga haljendavate aasade ja pisut poriste metsateedega. Nii ehk naa ei tundnud keegi nelikveost puudust. Küll aga tunti puudust lisavõimsusest: „jõuetu mootor“, kurtsid ühed; „kas see peaks olema 115 hobujõudu?!“ küsisid teised.

See lugu ilmus ajakirjas Autoleht nr 41, oktoober 2021

Kõik selle ajakirja lood