Näiteks prantslased on nõus plaaniga kärpida autode CO2-heidet 2030. aastaks praegusega (samas on tolles dokumendis teisal alustasemeks nimetatud hoopis 1990. aasta heitmekogust) võrreldes 55% võrra. See on suur hüpe võrreldes siiani kehtinud kohustusega lõigata autopargi saastet väiksemaks 37,5% võrra.
Riigi on mures tööstuse pärast
Küll aga ei tormataks 2035. aastaks päris nulli minema, vaid antaks lisaeluaega näiteks hübriididele. Üleüldine üleminek täiselektrilistele autodele kaotaks prantslaste väitel riigi autotööstuse 190 000 töökohast umbes 100 000, sest nende tootmine on vähem töömahukas.
Sakslased aga pelgavad, et EK plaan sunnib akutoitele ka raskeveokid, mis oleks paras jaburus. Pikendust olekski vaja muuhulgas rekade jaoks vesinikutanklavõrgu loomiseks ning suurte, vastuvõetavama hinnaga kütuseelementide väljatöötamiseks.
EK nullsaasteautode plaanis on küsimärke veel mitu, sest EL-is pole siiani kümnetele miljonitele elektriautodele piisavat laadijavõrku ning keegi ei tea ka, kust saadakse sellise koguse elektriautode tootmiseks vajalik materjal liitiumist koobaltini – Atacama kõrbes pole esimese tootmiseks piisavalt vett ning Kongos viimase maa seest välja kraapimiseks tarvilikku võhma. Ning taastuvelektri osakaalgi on plaanis upitada alles 32 pealt 40 %-ni ehk nii palju siis autode tegelikust saastest…
Koos peagi absoluutseks muutuva elektriautokohustusega teeb EK ka ettepaneku rajada põhimaanteedele autolaadurid iga 60 km takka ning vesinikutanklad 150 km vahega. Arvestades laadurivõrgu senist arengut (EL-is väidetavalt vajalikust kahest miljonist on neid praeguseks vaid mõnisada tuhat) ning rääkides vesinikutanklaist (Eestile lähim on Riias) on siin pingutamist lähikümnendiks enam kui küll.
Autode nullsaastekava on vaid osa EL-i kliimaplaanist, mille eesmärk on kogu majanduse CO2 heide viia nulli aastaks 2050. Enne kinnitamist käivad sellest dokumendist veel üle nii liikmesriigid kui ka europarlament. Aeg näitab, mis auahnest plaanist lõpuks järele jääb.
