Omakorda kümme aastat varem suutis Honda veel rohkem. Idee oli lihtne: võtta Jenson Buttoni ja Takuma Sato 2005. aasta võistlusauto ja proovida, kui kiiresti see sõidaks kuulsal Bonneville’i soolajärvel Utah’ osariigis. Võimalus saada kõigi aegade kiireimaks vormel 1 auto juhiks anti suhteliselt vähetuntud võidusõitjale Alan van der Merwe, kes on praegu muide FIA kiirabiauto juht. Projektinimeks sai “Bonneville 400”, mis andis selge vihje, millist kiirusenumbrit püüdma mindi.

Kahtlasevõitu idee pärines turundusosakonnast ja tundus inseneridele tobe. Nende V-10-mootoriga F1-autode tippkiirus rajal oli 360-370 km/h kandis, kusjuures sõidetuna teineteise tuules ehk õhutakistuse mõttes soodsamates oludes kui üksinda soolajärvel. Lisavõimsust niigi võimete piiril töötavale mootorile oli keeruline leida, sest kolmeliitrisest ajamist pigistati välja 900 hobujõudu 18 500 pöördel minutis.

Minimaalsed muudatused

Suurim nähtav muudatus oli tagatiiva kaotamine. Tagatiib suurendab õhutakistust, mis pärsib tippkiirust. Tiiva asemel läks käiku püstine stabilisaator või uim, suurendamaks auto suunastabiilsust, aga mitte õhutakistust. Mootorilt eemaldati õhu- ja pööretepiirikud, kuid ülejäänus oli tegu standardse 2005. aasta vormelautoga – ja sellisena üpriski ebasobivaga kiirusrekordite jälitamiseks.

2005. aastal oli Bugatti Veyron viinud tänavaautode absoluutse kiirusrekordi üle 400 km/h piiri: 1001hobujõuline autokolakas tegi seda nelikveolisena ja asfaldil. Aga soolajärv pole asfaldist ja tagaveolisel tagatiivata sulgkergel vormelautol puudus seal igasugune haardumine. Rattad käisid lootusetult ringi lausa viisil, et juhtaju ei lubanud algul esimeselt käigult teiselegi vahetada. Rehvid olid liiga siledad, sool liiga libe. Lootusetu!

Testid lennuväljal andsid kätte 360 km/h, aga siis sai rada otsa. Bonneville’i kuivanud järvepõhi on aga 18 km pikkune, millele märgiti maha 200 meetri laiune sõidurada. Ükski lennurada pole nii suur. Iva oli selles, et hoovõtuks võis rahulikult kulutada kaheksa kilomeetrit, enne kui jõuti miilipikkusesse mõõtekoridori. FIA reeglitele vastavalt tuli koridor läbida esmalt ühes suunas ja seejärel teises suunas – arvesse läheb kahe kiirusnäidu keskmine.

Piloot pidi gaasi doseerima väga täpselt ning käiguvahetused õigesti ajastama – pisimgi viga pani tagarattad tühja lööma ja röövis kiirust. Harjutades ja järjepanu täpsemaks muutudes hakkasid van der Merwe’i kiirused tõusma.

Viimaks mõõdeti ühel sõidul 400,454 km/h! Maagiline piir oli ületatud, nüüd tuli seda vaid vastassuunas korrata. Paraku polnud tagasiteel sõites samavõrd õnne, mistap fikseeriti kahe sõidu keskmisena 397,360 km/h – õige pisut vähem algselt sihiks olnud 400-st.

Rekord oli siiski sündinud ja veel 15 aastat hiljemgi pole keegi seda ületanud – sest see pole niisama lihtne.