Eestit tuuakse kõikjal maailmas pidevalt positiivseks näiteks kui riiki, mis sai Nõukogude režiimi lagunemise järel kähku jalad alla ning muutus kiirelt väga läänelikuks ja progressiivseks riigiks. Kui digivalitsemise vallas peab see kõik paika, siis asi, milles me oleme endiselt väga nõukogudeaegsed, on liikluskultuur. See on meil täiesti olematu. Samas teistes nii-öelda endistes vennasvabariikides on just liikluskultuur see, mida peaksime hakkama nende pealt kopeerima. 

Eestlastele oleks nagu emapiimaga kaasa antud, et üks õige autojuht peab kiirust ületama, pargib ja peatub seal, kus jumal juhatab, möödasõite sooritab kõige ohtlikumas kohas, maanteel ei hoia pikivahet ja autoroolis näperdab telefoni. See kõik teeb autoga sõitmise Eestis väga eluohtlikuks. 

Kui heaga ei ole iseseisvuse taastamisest alates suudetud olukorda ära lahendada, siis näib, et ainus viis, mis liikluskultuuri parandaks, on keelud ja piirangud. Palun ja anun valitsejaid rakendama Eestis veapunktisüsteemi, innustan transpordiametit võtma kasutusele keskmise kiiruse mõõtmise ning politseid agaramalt rahunemispeatust pakkuma.