Uudis

Tarmo Tähepõld: Kas 50 000 euroga saab ka tegelikult luksusauto, mida tuleks maksustada?

Esiplaanil paistev uus Toyota Camry ei oleks luksusauto isegi tipmises varustuses, aga kataks ära enamiku vajadustest. Foto: Paula Johanna Adamson

Sotsiaaldemokraat Riina Sikkut ütles täna Riigikogus maksuarutelul, et kaaluda tuleks luksusauto maksu ja saadud raha suunata teadusesse. Plaani teine pool on muidugi väärt algatus, teadusesse on raha alati vaja, aga kas just sellisel moel.

Kõigepealt anname sõna Peeter Koppelile

Kuivõrd mul puudub laiem nägemus majandus- ja maksupoliitikast, siis kõigepealt võtsime kommentaari meie kaasautorilt Peeter Koppelilt, kes päevatööna on väga tark majandusinimene:

“Majanduspoliitiline fookus võiks ikka olla esmajärjekorras väärtuste loomise soodustamisel ning alles siis selle maksustamisel. Selle igati loogilise järjekorra järjekindel ja pikaajaline eiramine on liigutanud nii mõnegi riigi Euroopas faktilisele maksesuutmatusele ebameeldivalt lähedale.

Sellega ma ei taha öelda, et teadusele poleks raha vaja. On küll! Lihtsalt poliitikud võiksid sellest mõttemustrist välja tulla, et maailmas ei ole probleemi, mida ei saaks lahendada ühe täiendava maksuga. Raha, väärtust ja rikkust on rohkem vaja, mitte uusi eksperimente vaesuse ümberjagamisel.” Nii kõneles Peeter Koppel.

Ja nüüd räägime luksusautodest

Kuna tegemist oli aruteluga, mitte konkreetse seaduse eelnõuga, siis väga karmilt siin kogu plaanile pihta andma ei hakka. Mõelda ikka tuleb, jama lihtsalt, kui esimene mõte on alati rohkem makse koguda.

Aga keskendume sellele numbrile 50 000 eurot. Kas see ongi maagiline luksusauto piir?

Kummalisel kombel, ma isegi võiks siin Sikkutiga nõustuda. Tänapäeva autode hinnad ongi täpselt sealmaal, et kuni 50 000 euro eest on võimalik saada kõik põhiõigused korralikult kaetud. Lihtsalt, teatud mööndustega.

Poolsada tuhat eurot võimaldab osta järgnevast loetelust vähemalt ühe, aga tõenäoliselt mitme omadusega auto: suure, kiire, mugava, turvalise, tehnoloogiliselt moodsa, praktilise ning lõpuks kasvõi kabrioleti, võimeka maasturi või muu spetsiifilise sõiduki.

Üle selle piiri lähebki kõik aina rohkem paremaks

Kõik, mis on üle selle, ongi juba teatud standardite ületamine või tahtmine saada kõike.

Kuigi saksa premium-markide hinnad algavad paljudel mudelitel samuti vähem kui 50 000 euro eest, siis normaalselt lisavarustust ja mootorit lisades, lendab see rahulikult üle Sikkuti luksusauto mõõdiku.

Sest siis saadki kiire JA mugava JA turvalise JA nii edasi auto. Kuniks 250 000-eurose Bentley’ni välja, kus kõik need omadused on olemas ja kõrgemail võimalikul tasemel.

Sahkerdamiseks läheks nagunii

Näen ka kohe võimalust, kuidas püütakse sellest mööda nihverdada. Auto ostetakse näiteks baashinna eest 30 000 eurot ja siis järgneb teine arve lisavarustuse, mootori töömahu suurendamise, elektrooniliste juhiabide lisamise ja istmekatete vahetamise eest kokku väärtuses 50 000 eurot. Aga see on muidugi fantaasia. Nagu ka Sikkuti maksumõte.

Kokkuvõttes on Sikkutil see hinnanumber (ilmselt küll lihtsalt hea ümmarguse pakkumisena), päris hästi öeldud. Enamik elanikkonna gruppe saaks omale väga adekvaatse auto ilma luksusmaksuta (hääli valimistel ei kaota) ja need, kes tahavad juba autost midagi enamat, noh, need ei pane ka ilmselt oma viimast veeringut selle peale ja suudavad ka teadust toetada.

Mis siiski ei tähenda, et sellist maksu peaks sisse viima. Vähemalt seni, kuni kõik mittemaksustamisega seotud variandid on läbi proovitud. Selles osas ma usun ikka Koppelit (vt. ülevalt poolt).

Märksõnad: , , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.