Käesoleva aasta näitus oli täiesti korralik. Lisaks uutele sõidukitele oli kohal muuhulgas kolm Lamborghinit, uus Ford GT, Ferrari 612 Scaglietti, mitmed Maseratid ja Alfa Romeod, eksklusiivsed ameerika autod, pooleks saetud Nissan Leaf ja eraldi boks elektriautodele. Pilt oli kirju ja sellise loeteluna kõlab eksklusiivselt, kas pole?

Lagi on ees

Muret teeb see, et näituse korraldaja on olemasolevate vahendite ja pindade juures maksimumi saavutanud ning järgmise näituse korraldamisel on väga oluline kaaluda, kas ollakse valmis oluliselt investeerima või mitte.

Rääkisin täna mitme autofirmaga, kes näitusel esindatud olid. Ruutmeeter näitusepinda maksis alates 20 eurost. Ühe auto korralikult eksponeerimine tähendab aga väga palju ruutmeetreid. Sinna tuleb lisada boksi kujundamine, materjalid, inimjõud ja autode transport. Kokkuvõttes on kulud väga suured.

Öeldi, et tore oli, aga ega midagi ei juhtu ka, kui järgmine aasta ei läheks. Korraldajal ei ole ilmselt soovijatest järjekorda ukse taga, seega tuleks osalejaid võimalikult hästi hoida ja järgmisel aastal pakkuda veelgi paremat teenust ja rohkem publikut.

Vihm, muda ja rõlge sügis

Sel aastal ilmaga ei vedanud. Oli hooti väga tugevaid hoovihma hoogusid. Külastajad said supelda lompides ja mudas ning paljud välialadel olnud osalejad said oma boksis kuuma teed rüübata, kuniks novembrivääriline ilm ümbritsevat räsis. Päästis vaid see, et paduvihm ei kestnud kolm päeva järjest vaid oli ka päikselisi hetki.

Eesti kliimas teha septembri lõpus messi, kus väga suur osa tegevusest toimub välitingimustes on risk, millega peavad arvestama kõik.

Aga maandada saab seda korraldaja. Tartu Näitused ei korralda vaid ühte üritust aastas, seega püsivamatesse lahendustesse on oluline investeerida just neil, mitte osaleja ei peaks tulema oma telgi ja põrandaga.

Foto: Paula Johanna Adamson

Püsivad lahendused on kallid

Aga teate, mis veel kallis on? Kui sa korraldad näituse, kulutad meediale ja kõigele seonduvale ja siis keegi ei tule kohale.

Entusiasmi pealt oli kohale tulnud korralik valik hobiautosid, aga nukker oli vaadata neid heinamaale ja lompidesse pargitud rariteete, mida vaatama ei minda, sest sajab ja on külm.

Täiesti geniaalne ettevõtmine oli proovisõidu ala, kus valikus kümneid erinevaid autosid. Kliendi ja potentsiaalse autoostja unistus, sest kõik on ühes kohas. Aga paduvihmas puudub inimestel huvi autosid pikemalt vaadata, müügimehega vestelda ja protsessi süveneda. Täiesti raisatud ressurss.

Enam ei ole 1990ndad

Näitusekorraldaja loodetavasti teadvustab endale, et tänapäeval ei tee ta enam maaletoojatele ja edasimüüjatele tohutut teenet, pakkudes neile võimalust oma autosid näidata.

Ka publik ei tungle, et näha “välismaa autosid” nagu 1990ndate Motorexil. Pigem on see teatud sümbioos, kus kõik tulevad kõigile natuke vastu, et autohuvilistele midagi ägedat pakkuda.

Nüüd on pall korraldaja käes – kas tehakse mõned rasked finantsotsused ja võetakse riskid või mandub Tartu Motoshow lõpuks lokaalseks kokkutulekuks, kuhu ennast näitama tulevad need, kes sealkandis toimetavad nagunii ja suuri lisakulusid ei ole.

Ja juhul, kui eeltoodust jäi mulje kui järjekordsest vingumisest, siis Tartu Motoshow on väga tore ja vajalik asi, mille püsimajäämisele ma väga loodan. Oluline on, et ka korraldajad saaks aru, kui vajaliku asjaga nad tegelevad ja loorberitele puhkama ei jääks.

Ideaalis võiks see muutuda ürituseks, kus enamik autofirmasid tunneb, et peab kohal olema, kasvõi maine pärast. Lisaks saab konkurentidega vabas õhkkonnas kohtuda ning mõtteid vahetada. Automüüjate sügispäevad?