Süüdistaksin ennekõike “Smoke Blue” nimelist sinakashalli värvust, mis sulab ühte nii asfaldi, pilvise taeva kui hallide kiviseintega. Kodulehe konfiguraatorist leiab ka erksamaid ning ilusamaid värve. Soovitan kindlasti neid proovida. Muidugi, kui eesmärk ongi olla tähelepandamatu, siis on tegemist parima valikuga.
Konfiguraatoris tasub proovida erinevaid värve
Rio on klassilt väikeauto, mis asub pisikese Picanto ja keskmise Cee’di vahel. Baashind algab 12 490 eurost (hetkel soodushind 11 990) mille eest saab 1,2-liitrise mootori, 84 hobujõudu ja kütusekulu 4,8 liitrit saja kilomeetri kohta. Baasvarustuses on konditsioneer, rooli- ja istmesoojendus, Bluetooth ühendus ning pikk nimekiri turva- ja juhiabisüsteeme. Loomulikult ka seitse aastat garantiid. Täiesti adekvaatne nimekiri.
Proovisõidu Rio on muidugi tunduvalt rikkalikumalt varustatud. Kõrgeim, TX varustus, tähendab muuhulgas kunstnahast istmeid, 7“ puutetundlikku ekraani koos navigatsiooniseadme ja kõige kaasnevaga, 17“ velgi, parkimiskaamerat ning võtmevaba käivitust. Käigukast on manuaalne ning mootoriks on 1-liitrine bensiinikas, millel võimsust lausa 120 hobujõudu. Hind 18 490 eurot (soodushind hetkel 16 990 eurot). Automaatkäigukasti pakutakse kahjuks ainult 1,4 liitrisele bensiinimootorile.
Testinädalavahetusega läbisin sadu kilomeetreid peaaegu kõikides võimalikes teeoludes: linnaliiklus, kiirtee, kruusatee, teeremont ja kehvapoolne künklik asfalttee.
Ühegi kohta ei saa öelda, et Kiale see ei sobinud. Künklikul teel ei võtnud selga higiseks ja pulssi 200 peale. Remondi- ja kruusateel ei kostunud salongi ühtegi kohatut kolinat ning kiirteel ei teinud liiga ei rehvi- ega tuulemüra. See ei ole väikeautode puhul väga tavaline, kuna kergemapoolsed sõidukid kipuvad lihtsa vedrustuse korral krobelisel teel tihti “ujuma” ning 110 km/h kiirus hakkab kehva isolatsiooni tõttu kõrvadele.
Proovisõidu suurim šokk
Ekraan ja infosüsteemid olid klassile omaselt keskpärased, natuke aeglased ning mitte väga kirkad. Navigaator sai lihtsamate juhistega ilusti hakkama, aga näiteks salvestatud raadiojaam kippus levialast väljudes kahisema, kuigi tänapäevased süsteemid peaks automaatselt leidma uue lainepikkuse.
Ja nüüd selle proovisõidu suurim šokk – ilmselt helistas Kiale 20. sajand ja ütles, et tahab oma CD-mängijat tagasi, sest autos seda igatahes ei olnud. Ma saan aru, et kõik kuulavad Spotify’d ja podcast‘e aga ma ei olnud selleks valmis! Kassetimängijad olid autodes veel pikalt peale seda, kui esimesed hullud arvutist MP3-sid kuulasid. Mul on kogu mu plaadikogu veel digitaliseerimata…
Peamine küsimus, mis mul tekkis, oli kolmesilindrilise 1-liitrise mootori kohta. Ajam oli võimekas, dünaamika osas pole ette heita midagi. Ametlik keskmine kütusekulu oleks pidanud olema 4,7 liitrit saja kilomeetri kohta. Käsi südamel, sõitisin täiesti normaalse inimese kombel, ei rapsinud, ei rallinud. Keskmine tuli 6,8. Mis on selle mikromootori mõte? Kas tegelik ökonoomsus või mingi vigur euronormide ja heitgaasidega?
