Lõpuks ometi sai see eksperiment läbi

Kompaktne MB A-klass on jõudnud juba 21 tootmisaasta vältel neljanda generatsioonini ning kunagisest veidra välimusega tõstetud põrandaga kompaktautost on saanud igati elegantsete joonte ning meeldivate proportsioonidega sõiduk. Alates kolmandast põlvkonnast A-klass isegi ei ürita enam olla arusaamatu kõrgendatud olekuga kipakas kompaktauto, vaid esindab täiesti traditsioonilist luukpära stiilis keremudelit. See on hea uudis.

Madalam raskuskese annab inseneridele palju parema tooriku lihvida auto sõiduomadusi selliseks, et autot seespidiselt tarbides on sõit ühtlasi nii mugav kui ka vajadusel piisavalt elavaloomuline.

Salong nagu ulmefilmis

A-klass on lõpuks pääsenud oma mudelirivi vaeslapse rollist ning salongi õhustik, materjalide kvaliteet ja ergonoomiline läbimõeldus tekitab esmapilgul tunde nagu oleks sattunud millegi oluliselt kallima ja suurema rooli taha. Salong on vägagi avar, palju on metalli või siis vähemalt materjali, mis tõesti näeb välja nagu metall ja ühtviisi ohtralt on ka meeldivaid tekstuure. Kogu bukett paitab silma ja on kätega ääretult mõnus katsuda.

Vaieldamatuks visuaalseks tõmbenumbriks on 52 cm diagonaaliga läikivate ekraanidega digitaalsete infopaneelide tandem, millest vasak pool kuulub klassikalisele pöörete/kiiruse/sõiduinfo sektsioonile ning parem pool tegeleb navigatsiooni, meelelahutuse ja muu sellisega. Parempoolne ekraan on puutetundlik ja rooli taha jääv vasak osa arusaadavatel liiklusohutuslikel põhjustel mitte.

Enda arutu tegevuse tulemusena ekraanilt ära kadunud spidomeetrikella proovisin naiivselt läbi roolikodarate ekraani toksates tagasi saada, mis ainult tõestab, et ma olen selgelt liiga vana auto nutiekraanide haldamiseks.

Peale mõningast harjumist on parempoolne puutetundlik osa üsna ohutult kasutatav, aga esines hetki kui silmad veetsid täiesti tahtmatult paar sekundit teelt eemal ainult selleks, et pihta saada mõnele väiksemale ikoonile. Kui kogu selle visuaalse ilu struktuur ja loogika veel päris käpas ei ole, siis elu ja tervise huvides soovitan sõidu ajal tegelda ainult suuremate pildikeste liigutamisega. Või siis räägi oma autoga!

Auto, millega saab vestelda

Tänane A-klass on märgiline auto, sest temas peituv virtuaalne assistent on võimekaim kogu praeguses mudelirivis ja reageerib hüüdele “Hey Mercedes!” Soovi korral võib temalt küsida vabas vormis ilmateadet, raadiojaamade vahetust, jahedamat salongikliimat või näiteks päeva lõpuks lihtsalt öelda talle: “Vii mind koju!”, mis käivitab naviseadmes kojujõudmise teekonna.

Kahjuks peab temaga suhtlema mõnes suuremas keeles (kokku on keeli 20+), aga selleks ei pea omama lingvistikas kraadi, et end talle arusaadavaks teha. Järjest kasvatate puutetundlike ekraanide funktsioonide virvarris on varsti sõna otseses mõttes hädavajalik, et autod saaks neile häälega antavatest korraldustest aru.

Kokkuvõttes võib Mercedeselt küsida kõike ja palju sõidu ajal kasutatavaid funktsioone suudab ta ainult häälkäskluste abil ära korraldada.

Kuidas ta sõidab?

Müts maha A-klassi inseneride ees, kes on suutnud niivõrd kompaktsele autole anda tõeliselt täiskasvanud ja rafineeritud sõidutunde, mis rabab juba esimeste meetritega!

Juhtseadmed toimivad just meeldiva raskusega, eriti mõnus on piduri ja gaasipedaalidega toimetamine, rool on normaalseades liiga kergepoolne, aga seda saab natuke tummisemaks “Sport” seadega. Piduripedaalil on kaalu ja ta ei raba närviliselt ning gaasipedaal toimib igati toekalt.

Vedrustus on linnamaastikul ukerdades selline, mis laseb unustada igasugused ebameeldivused, millega sind teekatte poolt kostitatakse. Samas on olemas piisav kindlus ja kontroll ning mingeid järellainetusi või sobimatuid õõtsumisi ei esine. Just nagu numbri võrra suuremate autodega sõites, mis on ühele kompaktsele autole suurim kompliment, mida talle teha võib!

Salong on vaikne, mis tõstab esile kummalise probleemi – tagumiste istmete kinnitamata turvavööd puhkavad tugevamal plastikpinnal ning näiteks halval teekattel sõites tekitab vööpannal seal klobinat.

A200 mootoriks on 163 hj arendav, 1,3-liitrine turboga bensiinimootor, mis teeb gaasiga reipalt ringi käies sportlikke urisevaid häälitsusi ja linnakiirustel on ta igati energiline kaaslane. Topeltsiduriga automaatkast toimetab vägagi kompetentselt ja puudub igasugune mõte tema tööle hakata labadega vahele segama.

Rutiinse maanteesõiduga saab A-klass samuti suurepäraselt hakkama – müratase on madal ja sadade või isegi tuhandete tüütute kilomeetrite läbimine poleks temaga neljale inimesele mingi probleem.

Kurvilised teed tahavad AMG abistavat kätt

Kurvilistel teedel on aru saada, et enda suuruse kohta uinutavale mugavusele makstakse lõivu kerge lainetava ebakindlusega. Ega A200 polegi otseselt mõeldud kurviraketina kasutamiseks, aga linnast ja maanteelt kaasa saadud enesekindlust tasuks veidi kärpida kui energiliselt külavaheteel poognaid võtta.

Kiirel sõidul läheb pehmepoolne vedrustus veidi sünkroonist välja ja tekib tunne nagu amortisaatorid ei suudaks enam rataste lööke piisavalt ohjata. Üle muhkude tempokalt sõites käivad tagasillast läbi kerged järelvõdinad nagu ta üritaks märku anda, et aeg on selline kohtlemine ära lõpetada.

Esimene ots kipub samuti suurematel teelainetel eneseväärikust kaotama ja võtab aega paar vedrustuse tsüklit kui suuremad löögid ära sumbuvad. Samas, Sport seades rool räägib üsna arusaadavalt teekatte tekstuurist ning hea tunnetusega pidurid annavad aimu auto tegelikust potentsiaalist, kui ainult vedrustust ja mootorit veidi järele aidata.

Ilmselt on A-klassi vedrustus märksa kompetentsem alates A250 mudelist, millel on tagasillal mitmikhoob lahendus, A200 lihtsama torsioontala asemel.

Baasmootoriga rallit ei sõida

Linnas energilisena tundunud mootor ei suuda kurvilisel kõrvalmaanteel alates kolmandast käigust suuremat sorti kiirendust toota, ning kõrgematel pööretel on ta karedalt uriseva ja veidi tahumatu häälega.

Reipama sõidurõõmu otsijatel on soovitav kindlasti kiigata võimsama bensiinimootori poole ja varustada auto ka adaptiivse vedrustusega (1200€). Adaptiivne vedrustus annaks veidi suurema mänguruumi mugavuse ja kurviliste teede lõbu vahel.

A-klassi tõeliselt sportlikud luukpärad saabuvad 2019. aastal, Mercedese sportdivisjoni AMG poolt ära tinistatud kujul. Esmalt 306 hobujõuline A35 ja hiljem üle 400hj välja tulistav A45, mõlemal kodust kaasas nelikvedu ja kiireks sõiduks ära sätitud vedrustus ja pidurisüsteem.

A-klass = kompaktsete luukpärade luks-klass?

Ilma igasuguse kahtluseta on MB A-klass on lati sättinud väga kõrgele ülejäänud preemiumklassi kompaktsetele luukpäradele. Ta tõestab ilmekalt, et muidu kompaktsete välismõõtmetega auto võib enda sees peita täiesti uskumatul tasemel inimsõbralikku tehnoloogiat, silmapaitavat siseviimistlust ja suure premiumsedaani tunnet ka sõiduomaduste poolelt.

Tuleks need AMG mudelid ainult kiiremini kohale!

Jah, osta,

Inimsõbralik tehnoloogia, silmipaitav siseviimistlus ja suure premiumsedaani tunne sõiduomaduste poolelt. A-klass on kõrgema hinnaklassi luukpärade taseme ikka väga kõrgele kergitanud.