Kunagi, kui siin oli mentaalsuselt veel selgelt Ida-Euroopa, ütles mulle härrasmehe ambitsioonidega soomlasest ülemus, et: „Härrasmees maasturiga ei sõida!“ Kuna tal olid kingad alati puhtad ning ta oskas (päriselt ka) ise kikilipsu siduda, tundus tema jutt usaldusväärne.
Samas, mitte ainult – toona polnud siin maasturihullus lihtsalt veel hoogu sisse saanud ning seega jäi see lause tema ülejäänud kasulike õpetussõnade varju. (Näiteks viisakas inimene taskuga päevasärki ei kanna. Lipsunõel ja soni on proletaarlastele. Püksi- ja kellarihm ning kingad peavad omavahel sobima ning roosa vein ei ole punase ja valge segu jne.)
Tutika jaapani maasturi liisija oli kõva kärbes
Aga mis maastur üldse? Nende õpetussõnade jagamise aegu olid sa päris kõva kärbes juba siis, kui sa suutsid tutika (!) „jaapanlase“ liisida. Aeg läks edasi ning see lause helises minus autohuvi kasvades piisavalt valjult, et ma ei tulnud selle pealegi, et ise midagi maasturilaadset ostma hakata.
Fotod: Paula Johanna Adamson
Lisaks jõudis selleks ajaks kätte ka nn. linnamaasturite ajastu. Juba see sõna iseeneses tekitas vastumeelsust. Mulle ei meeldi asjad, mis on peaaegu, kuid päriselt ei ole ka – polüesterülikonnad, laminaatparkett, kolmeaastase „bakaga“ ennast täis noorsandid…
Kus ikkagi linnas see maastik on? Hea küll – Tallinna tänavate suhtes on (linna)maasturiga võimalus seisukohti võtta küll, kuid mulle nii kallist toodet nagu autot paljalt praktilisusega ei müü.
Tahad pehmelt ja aeglaselt kõikuda? Osta purjekas
Päris maasturitega (kui sa seda lugu loed, siis sa tõenäoliselt tead, mis on pärismaasturi ja linnamaasturi erinevus) oli aga see lugu, et nende suhtes meenus kunagise ülemuse lause. Ka ei suutnud ma (päris) maasturitega sõitmisest erilist naudingut leida.
G-klass ei mõju maastikul kohatuna.
Kui sa tahad kõikuda, kulgeda ning kogeda seda, et kõik on pehme ja aeglane, siis selleks on purjejaht. Turtsatasin naerust ka iga kord, kui keegi mõne suurema jaapani maasturi kohta sõna „luksuslik“ tarvitas.
See sõna sellises kontekstis on sama õigustatud, kui kinnisvarakuulutuses kasutatakse väljendit „huvitav valguslahendus,“ kui WC-s on loputuskasti taga väike aken.
Daami ooperisse viiksid ja mõisa ette pargiksid?
Ei, ärge saage valesti aru – tegemist on enamasti kvaliteetsete ja korralike masinate (ja tööloomadega), kuid neil jääb puudu üks oluline faktor! Siinkohal tuleb taas meenutada snoobist soomlasest ülemuse (kolmesõnaline fraas, mille üle iga rootslane naeraks) arvamust härrasmehe neljarattalistest kulgemisviisidest.
Nimelt peaks auto tema sõnade kohaselt olema selline, millega kõlbab daamiga ooperisse minna või mis kõlbab mõisa ette parkima.
Kandiline kuju ja ligi 2,6 tonni tühimassi muudavad kütusekulust rääkimise kohatuks.
Selle „mõisa ette parkimise“ faktori puudujäägist hakkasid muide aru saama ühel hetkel ka kõik olulisemad tootjad. Über-maastureid on teinud või tegemas isegi sellised tootjad, kelle puhul paneb selline tegevus tõeliselt kulmu kergitama. Samas raha vajab teenimist. Nõudlust paistab olevat.
Midagi on siiski selliste maasturite puhul puudu. Kui „mõisa ette parkida“ kõlbab, siis tõsiseltvõetavuses tekib siiski tõsine puudujääk. Kui sul on „,maastur,“ mille rehvid on sellised nagu oleks vankrirattale kaks kihti musta isoleeri tõmmatud, siis… no see ikka ei ole ju päris?
Suunatuled ei ole enam nähtavate kruvidega kinnitatud.
Kui sul on „maastur,“ mille elektroonika kohe sulle salongis värvimuusikat teeb, kui rataste all satub veidi pikem märg rohi olema, siis pead sa endale ühel ilusal kolmapäeva pärastlõunal tunnistama, et sul on lihtsalt veidi kummaline universaal. Ei, sul on hea auto, kuid maastur? Vist siiski mitte!
Mersu lahendas ooperisse mineku ära
Aga mida siis teha, kui tahaks ooperis käia, kuid näiteks on objektiivne vajadus päris maasturi järele? Või lihtsalt tahtmine? Sellisele ülesandepüstitusele on tänase seisuga täpselt üks vastus. G-klass.
Pärast seda, kui 1979ndal aastal seda „villist“ tootma hakati, on tegemist nüüd esimese korraga, kui see auto tervenisti uueks loodi. 1979! 2019! Neid kahte arvu teineteisega võrreldes ei jää üle muud, kui aru saada, et nii pikka aega kestnud mudel pidi olema eriline.
Luksusmaasturid eksisteerivad mingis oma maailmas, kus sõna “mõistlik” on sõnaraamatust välja hääletatud.
No hea küll, „villis“ arenes vananedes selgelt millekski enamaks, kuid siiski – isegi null-seitse ei vedanud nelja kümnendit välja. Selge oli see, et kunagi tuli ka klassik uueks luua.
Maja hinnaga auto
Lõid. Õnnestus! Kõik on natukene parem, peenem, viimistletum. Eriti juhitavus. On uskumatu, et kahe ja poole tonnise tühimassiga kandiline elajas ei nõua mitte mingeid erilisi juhtimisvõtteid. Kui vana G-ga oleks olnud vajadus Tartusse sõita, siis ma oleks hea meelega rooli kupatanud kellegi teise.
Uuega sõidad nagu mille hea muu ja mugavaga iganes. Lihtsalt istud sama kõrgel kui trollijuht ning imestad, kui väikesed tunduvad kõik teised muidu päris massiivsetena tunduvad autod.
Kliirens on kuni 24 cm, mis on enam kui piisav.
Samuti on uskumatu, millise mängleva kerglusega see kahtlaselt hästi juhitav kast erinevate kiirusteni jõuab! Ametlikud andmed ütlevad, et 4,5 sekundit sajani, kuid tundub kiirem – ausalt! Hea küll, proovisõiduautoks oli ka linnast veidi kaugemal oleva maja hinnaga G63 AMG, kuid juhitavuse imeline kergus laieneb ilmselt ka natukene mõistlikematele G-klassi variantidele.
Disain kõlbas 40 aastat, kõlbab nüüd ka
Aga kas G-l mõni puudus ka on? Disain (või selle puudumine) on muidugi maitseasi. Mina annaksin välimusele täispunktid. Kui miski asi õnnestub esimese korraga, siis pole mõtet seda parandama hakata. Kui kõlbas neli aastakümmet, kõlbab ka nüüd.
Proovisõidu auto punane interjöör tekitas vastakaid arvamusi. Kvaliteet on muidugi tasemel.
Jah, uksed on peenemalt paika timmitud. Jah, suunatuledel pole enam kruve, mille aus saksa töömees Heinz oleks käsitsi kinni keeranud. Vanast ja heast G-st eristamiseks peab ikkagi vähemalt mõõdukalt teadlik olema. Ei mingit disainerite egotrippi, millele turundusosakonnas entusiastlikult plaksutavad ja mille peab tarbija ära kannatama, sest parajasti nii on moes.
Norida saab vast interjööriga. Kui sa teed mõnusa kandilise koll-maasturi, mis peab levitama magusat retrohõngu, siis võiks sellel autol olla ka päris käigukang. Parema käe väikese sõrmega liigutatav roolisambal asetsev suunatule lülitit meenutav plastkangike käigukangi asemel? Tõsiselt mõtlesite või? Ma tean, et Mercedestele nii meeldib. Aga mulle ei meeldi! Vähemalt G-l mitte!
Uksed käivad õnneks jätkuvalt nagu vanal allveelaeval
Lisaks hiiglaslik teistestki Mercedestest tuttav digitaalne näidikupaneel, mis kipub küljeakendelt veidi häirivalt peegeldama? Kas nende asemel ei oleks võinud olla vanad ja head „kellad?“ No oleks küll.
Roolist paremal asub sobimatu käigukangi hoovake. Ventilaatoriavade vahel olevad kolm nuppu on difrilukkude jaoks.
Vähemalt uksed käivad sama moodi nagu saksa allveelaeval ja selles on retrot ja karakterit piisavalt. Mõni tõsisem off-road’i huviline ilmselt vaataks veidi kahtlustavalt ka piduriketaste suurust ja peaks nentima, et nii väikese diameetriga velgi ja kõrgeid rehve, nagu tema tahaks kasutada, ilmselt ilma tõsisema ümber ehitamiseta alla panna ei saa.
Aga need on detailid. G on absurdne oma täiuslikkuses ja täiuslik oma absurdsuses. Kõik ülejäänud über-maasturid tunduvad uue G tulekuga kuidagi liiga püüdlikud ja isegi natukene õnnetud. G on ahvatlevam täht kui S! Tõsiselt! Midagi pole parata. Boss on tagasi. Taidlejad võivad laiali minna.
Burmeisteri helisüsteem väga palju esineda ei saanud, sest V8 mootori heli ei kippunud ära tüütama.
Luksusmaasturid eksisteerivad mingis oma maailmas, kus sõna “mõistlik” on sõnaraamatust välja hääletatud.
G-klass ei mõju maastikul kohatuna.
Kandiline kuju ja ligi 2,6 tonni tühimassi muudavad kütusekulust rääkimise kohatuks.
Maastikule ei satu G63 väga tihti, aga takistuseks ei ole võimekus.
Kliirens on kuni 24 cm, mis on enam kui piisav.
Suunatuled ei ole enam nähtavate kruvidega kinnitatud.
Välimuse järgi uut ja vana G-klassi oskavad eristada vaid tõsisemad autohuvilised.
Proovisõidu auto punane interjöör tekitas vastakaid arvamusi. Kvaliteet on muidugi tasemel.
Roolist paremal asub sobimatu käigukangi hoovake.
Jah, osta,
Kui sa supled rahas ning mõlgutad mõtteid maasturi ostmisest, siis millegi muu ostmist pead sa põhjendama. Endale. Teistele. G-klass ei vaja põhjendusi. Imelikul kombel kõlbab ka daami ooperisse viimiseks. Parim osa selle juures saab olema talle ukse avamine ning tema hüppelt sülle kinni püüdmine.
