Materjalihind tuleb lihtsalt vastu. Korralik 100 KWh aku, mis peaks autot kuni 500 km edasi liigutama, maksaks siis, kui mu praegu lasteaias käiv poeg autojuhiload saab, ikkagi krõbedad üle 6000 euro.

Kunagi räägiti samamoodi arvutitest

Kogu see arutelu meenutab mulle arvutitehnoloogia ajalugu. 50ndatel oli arvuti toatäis lampidega kaste, mälu mõõdeti kilobaitides ning maksid need mammutid miljoni ringis. IBM-i juhtis Thomas Watson, kellele omistatakse tsitaati, et kogu maailmas on vaja 5 arvutit.

Tegelikult Watson seda lauset arvatavasti ei öelnud, ent sama mõtet väljendasid paljud teised. Ja kellele neid miljonidollarilisi taskuarvuti võimsusega tubasid ikka vaja läheb? Paarile ülikoolile äkki.

Lamparvutite ajastul joonistati arvatavasti samasuguseid kasvukõveraid nagu täna elektriautodele. “Palju me neid lampe ikka ühte kasti toppida saame, ning eks lambid on ju jube kallid ka! Arvutid jäävad nišiveidruseks ning osta suudetakse neid ainult riigi toel!”

Moore’i seadus akutehnoloogias

Tänapäeval oleme juba mitu tehnoloogilist hüpet edasi – lampidest said transistorid, perfokaartidest magnetlindid, ja nii edasi. Nii kõnnimegi ringi, laual, taskus või isegi randmel seadmed, mida veel suhteliselt hiljuti oleks peetud superarvutiteks, ja käivitatud ainult armee ja CIA valve all kusagil salajases sõjaväebaasis.

Ja neid seadmeid ei ole mitte 5, vaid pigem 5 miljardit. Arvutid said pihta nn Moore’i seadusega, mille mõte on jämedalt selles, et arvutusvõimsus kahekordistub iga kahe aastaga.

Nii võibki küsida, kas me oleme elektriautode energiasalvestusega tõesti juba selles faasis, kus põhitöö on tehtud ning saame veel vaid veidike viimistleda, või oleme oma liitium-akudega samas kohas nagu arvutitootjad 60 aastat tagasi lamp-arvutitega – hetk enne Moore’i seaduse kehtima hakkamist.