Kui muidu oli plaanis Murakal korraldada see aasta sõite Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal ja Alpi mägideedel, siis COVID-19 tegi oma töö ja piirid läksid kinni. Häid ideid naljalt aga ei peata ja Gran Turismo kontsept piirati meie ilusa Eestimaaga, mille jooksul läbiti umbes 1300 km.

Väga kirju reisiseltskond Fordist Lamborghinini

Iga osaleja sai kaasa võtta oma auto, sõbralt laenatud auto või hoopiski mingil renditud masina. Peamine on see, et sa saad autoreisi nautida just sellise sportliku masinaga, mida sinu võimalused ja soovid võimaldavad.

Seepärast oligi 10-autolises seltskonnas meeldivalt kirju vaatepilt alates 1990ndatest pärit Mercedes-Benz C43 AMG-st, lõpetades Lamborghini Aventadoriga. Vahepeale jäid veel minu valduses olnud 2018. a. Focus RS, 1968. aasta Chevrolet Camaro ja näiteks ka iga nurga alt fotogeeniline Audi R8.

Esimesel kohtumisel, kui kõik autod kogunema hakkasid, oli selge, et autoentusiastid on valdavalt ikka ühest puust löödud ja kõik tahtsid üksteise masinaid pisut lähemalt uurida. Subaru WRX STi-ga reisijad pärisid Focus RS-i teada tuntud liialt kõrge istumise kohta ja iga saabuva uue auto ümber tehti kiire ring, et kõigega tutvuda. Muidugi oli ka edaspidi igal peatusel kõige tihedam inimeste sumin ümber selle sama oranži Lamborghini.

Panus seni avastamata teelõigu näol

Tripi marsruudi osas oli missioon lihtne – ring ümber Eesti võimalikult paljude kurvidega. Põhjarannikult Rakverre, sealt Peipsi äärde, läbi Tartu Lõuna-Eestisse, mööda lõuna piiri Pärnusse, kiire Auto24ring külastus ning mööda läänerannikut tagasi Tallinna poole. Kolm päeva, sadades liitrites põlenud kütust, lugematu arv käiguvahetusi ja kümneid tunde kõrvuni naeratust autorooli taga.

Võin uhkusega öelda, et üks esimestest tõesti “kruttivatest” teejuppidest, mida reisil kohtasime, on osaliselt avastatud tänu minule. Eesti põhjarannikul, umbes 40 min Tallinnast, on üks ääretult meeldiv lõik, mille avastasin tänavu kevadel. Sõbraga, kes Gran Turismo planeerimisega aitas, oleme sest peale koos otsinud midagi samaväärset, kuid kahjuks peale Lõuna-Eesti midagi paremat pole leidnud.

Enamus Eesti põhjarannikut on vähemalt kuni Altja ja Vihulani mul nii läbi kammitud, et mingeid suuri üllatusi sealt ei tulnud. Rakverest Peipsi äärde sõites avanesid kohati väga kenad ja keerutavad sõiduteed ja Lõuna-Eesti osas ei olnud üllatusi. Seal teeb see munane maastik juba pool tööd ise ära ja teed olid enamasti kõik eriti vahvad.

Ringrajal päris piire kompama ei hakatud

Pärnus Auto24ring rajale jõudes said kõik osalejad ka oma auto ja sõiduoskuse piire tõeliselt katsetada. Ametlikult aega ei võetud väga lihtsa põhjusega: vastasel juhul poleks meil homseks ühtegi autot, millega koju sõita. Tundub mõistlik lähenemine.

Kuna Gran Turismo üritus oli organiseeritud ja juhitud Margus Muraka poolt sain ka paar ringi konkreetsete sõnadega juhendamist nautida, mis värskendas natuke mälu eelmise aasta ringraja kogemusest.

Kui algselt tundus Gran Turismo võlu selles, et kõige aeganõudvama töö, marsruudi paika panemine, on ära tehtud, siis see oli vaid väike osa terve reisi naudingust. Muidugi mängib suurt rolli juba varem mainitud äge seltskond nii inimeste kui ka autode mõttes. Ühel päeval sõidad välkkiire 911 (992) Carrera 4S sabas ja järgmisel pärastlõunal jälitad hoopis sinist Audi R8t.

Väga oluline on turvaline korraldus

Peamine pluss oli aga terve reisi korraldusel. Igal autol oli raadiosaatja, millega said kõik üksteisega suhelda. Suurim ülesanne oli muidugi juhtautol, mille roolis oli Margus Murakas ise, kust raporteeriti võimalikkest ohtudest, millega peab ettevaatlik olema. Jalakäiad või jalgratturid tee pervel, äkitselt üllatavalt lahtine pinnas, mis võib iga auto esiklaasi kohe mõraliseks lüüa jne.

Tänu pidevalt saabuvale infovoolule, oskasid kõik autod vastavalt oma kiirust ning kurvidele ja sirgetele lähenemist hinnata. Peale raadiosaatjast tuleva info on muidugi ka teada tuntud tõde, et ees oleva auto järgimine teeb sõitmise samuti pisut kindlamaks. Eriti veel siis, kui tee on võõras ning saad näha, kuidas eesolev auto tee poolt esitatud katsumusi lahendab ning millise hooga kurvidesse sisenetakse.

“Meil siin ei ole kunagi selliseid autosid näha. Mitte kunagi.”

Veel üks ootamatult tore elamus oli see, milliseid emotsioone tekitas meie autode kolonn teistes inimestes. Kuidas väikese külapoe juures sügavad mehed kukalt ja ütlevad: “Meil siin ei ole kunagi selliseid autosid näha. Mitte kunagi.”

Muidugi läks süda seest veel eriti soojaks, kui üks sinine Ford Focus parkis Pärnu Rannahotelli ees, Ferrari, Lamborghini ja mõne Porsche vahel ning isegi siis leidsid aega väikesed poisid Fordi sisse piiluda ja hõigata: “See on ju see WRC rallikas!”

Muidugi peab mainima, et ükskõik, kus me ka ei peatunud, olid kõikide telefonikaamerad suunatud just oranži Lamborghini Aventadori ja Ferrari GTC4Lusso suunas. Aga kellel siis ei oleks?

Margus Muraka poolt korraldatud Gran Turismo tõestas ennekõike ühte: Eestis on hulganisti sõiduteid, mida nautida. Mõned on vaid 40-minutilise sõidu kaugusel Tallinnast, mõned aga taamal Lõuna-Eestis. Kuigi need kõige nauditavamad lõigud pole nii pikad ega postkaardi väärilised, kui nt. Lõuna-Prantsusmaal või Austrias, siis oma kodumaine võlu on neil ikka olemas.

Hetkel paluvad kõik kohalikud ettevõtted, et eestisisene turism saaks hoo sisse ja me taas-avastaks ilusaid kodumaa paiku. Gran Turismo nädalavahetusel mina seda tegin ning sõidu- ja avastamisisu kasvas sellest veel enamgi.