Suur lugu

Eksperiment: Kohver ja Lancelot külastasid ühe päevaga kõiki Tartumaa vaatamisväärsusi

Lisaks annavad nad igale kohale oma lühihinnangu.

Ühe päevaga kõik Tartumaa vaatamisväärsused? Raske, aga tehtav.

Üks alalises elukohas paiknemise alustaladest on ju see, et oma kodukandis turisti ei panda. Sellest reeglist on ka põlised tartlased Kohver ja Lancelot piinliku täpsusega kinni pidanud. Kuniks tänaseni, kui kõik muutus.

Imiku ajudega mehed, kes kasvanud Tartu panelkades ning habeme lõua otsa saanud Postimehe ja Pirogovi parkides, kaldusid Tartu-aastatel harva oma tuttavalt rajalt kõrvale. Kui siis Kabinasse ujuma või Lõunakeskusesse tööle, aga mitte kaugemale.

Nüüd pärast aastaid rantjee-elu Võsu kuurortalevikus ja pealinna peenemates lokaalides, kiskus mingi jõud aga poisud tagasi kodukanti. Eesmärgiga näha seda, mis oli sealsamas nende juures, aga millest nad kunagi ei taibanud huvituda – kõik Tartumaa vaatamisväärsused.

Kavastu parv

Mõeldud-tehtud. Terminalilt küsisime paagitäie. Saanud kanistrid täis, küsisime ka auto. Saime suveralli auhinna – Cupra Formentor VZ.

Kuhu minna?

Nagu telesaates “Long Way Round” koos Ewan McGregori ja selle teise dude’iga, alustasid ka meie taibud ajud ringsõidu planeerimisest. Kuidas leida üles kõik need Tartumaa kohad, mis maanteedel märgitud pruunide siltidega? Sünnikohad, ohvrikivid, kirikud, kabelid, linnamäed ja muu selline. Loomulikult siit: https://www.puhkuseestis.ee/kaardiotsing

Jaotasime Tartumaa enamvähem neljaks: 1) kõik, mis jääb Tartust itta ja Emajõe alla. 2) kõik, mis jääb Ülenurme ja Rõngu vahele. 3) kõik, mis jääb Emajõest üles + Vooremaa. 4) Peipsi äär.

Hunnik kohti kaardil. Cupra paak täis. Sõit alata!

Lõbus algus

Et varajane kana leiab parimad terad, leppisime kokku, et asume ka ise hästi vara teele ja saime seega liikuma juba lõuna paiku.

Sihi võtsime esimesele Tartumaa sektsioonile, kütsime Räpina poole välja ja hammustasime esimese vaheajapunkti, milleks oli Luunja uhkus hobuse kuju. Nähtud. Edasi.

Kohe pärast kivihobu jõudsime aga korraliku maasika manu – Jaan Jaago kivi. See küll polnud kaardirakendusele märgitud ja uskumatul kombel ei olnud see kivi pühendatud Gram of Fun’i Jaan Jaagole, ega ka Curly Stringis Jaan Jaagole vaid mingile maadlusmehele. Uhke.

Mööda Luunja-Kastre teed hobutallide vahel, heites pilku Emajõeäärsetele eramutele, kus kindlasti suvel tüütult palju sääski, rallisime edasi Kastre praami poole. Tee peal nägime veel üht suurkivi, mis ei olnud üldse nii suur kivi kui Põhja-Eesti rändrahnud. Küll aga nähtavasti on see piisavalt suur kivi, et Tartumaa rahvas seda vaatamisväärsuseks peaks.

Teisel pool emajõge ootasid meid ohvripuud, paar kirikut, üks kabel, matkarajad ja muu sodi, mida terve Eesti täis. Vrumm-vrumm.

Kõnnu kääpad (täiesti suvaline võsa, palju sääski).

Väsitav keskpaik

Olles mõned tunnid teel olnud saime aru, et ega see ühe päevaga kõikide kohtade nägemine päris Pirogovis mahla peal tiksumine pole. Sõit hakkas kujunema lõbusast ja muretust väljasõidust lihtsalt tüütuks ettevõtmiseks.

Pärast nelja tundi sõitu vaatasime kaardirakendust ning saime aru, et kohti mida näha on liiga palju. Ometi ei talitanud me nii, nagu me iga kord teeme – kui on raske, jäta pooleli – vaid võtsime Tõrvandi Terminalist burksid ja kütsime edasi.

Ülenurme mõisapark, põllumajandusmuuseum, lennundusmuuseum, veel mõisaid, vanu kive, kirikuid, matkaradasid Elvas ja Peedul, vesiveskeid, üks raudteejaam, looduskauneid, mahajäetuid…

Kiigeoru hiiesalu (kellegi eramaal suvaline mets. ei soovita).

Ja kohti, mis peaksid kaardil olema ühes kohas, aga on teises kohas. Ja kohti, mis on kaardil olemas, mida reaalsuses pole. Ja kohti, mille silte tee peal näeme ja mida kaardilt ei leia. Ja kohti, mida sa otsid kaua, sest kaardirakendus ei kuula sõna ja sa tahaks need inimesed üles leida, kes selle kaardirakenduse eest vastutavad ja nende peale karjuda seni, kuni see normaalselt tööle hakkab.

Ja siis see kaart hakkab korraks tööle. Ja siis sa vajutad kuskile “valesse kohta” ja kaart viskab sind satelliidivaatesse. Ja siis sa zoomid tagasi sisse… ettevaatlikult. JA JÄLLE. TERVE MAAKERA. ZOOMI UUESSTIII…. VIIIIIIIIIII !!!!!

Üllatavalt hea Cupra

Vastupidisel kaardirakendusele ja suht üksluistele vaatamisväärsustele, oli selle reisi positiivsemaks üllatuseks aga Cupra Formentor VZ. Tähis VZ on auto juures määrava tähtsusega, sest see annab küllalt pisikesele linnamaasturile 230 kw ja asjaliku sõiduelamuse.

Elva raudteejaam (tüüpiline eesti raudteejaam. Mõistlik, kui soovid rongiga Tartusse sõita).

Cupraga minek kurvilisel asfaldil teeb su õnnelikuks eeldusel, et su kõrval on usaldav sõber mitte piirajast pruut, kes käseb rahulikumalt võtta. Nelivedu hoiab su kindlalt tee küljes ka kruusal ning offroad sättungiga saad mugavasti praamirambile sõita või pinnasteel kääpaid otsida.

Cupra ei ole seest küll mingi kunstiteos ega luksussalong. Samuti ei ole ta übersportlik süsinikfiibri imitatsioonist tehtud kokkpitt, aga siin on meeldiv istuda. Ta ei ole tavaline Seat. Ta ei ole vaese mehe Audi ega Hispaania Škoda. Ta on Cupra. Ta on Hispaania hea Audi.

Ja kui te piisavalt kaua aega koos veedate, siis koorub ka tema juures välja midagi sellist, mida me võiksime kutsuda “iseloomuks”. Ta on püüdlik ja korrektne. Aga sealjuures ka lustakas.

Sibulatee (okei)

Kogu selle päeva jooksul ei väsitanud Cupra ära! Kogu selle päeva jooksul ei tekkinud temast tülpimust. Sõitsime kirikust kivini ja kivist jälle kirikuni. Kohal, uks lahti, 30 sekundit vaatamisväärsust, foto ja uks kinni, järgmise kivini, või siis kirikuni…

Raske lõpp

Umbes 400 kilomeetrit pärast Luunja hobust, Rõngu kõrtsi ja Puhja tuulikut, mille juurde muuseas ei pääse, olime Tartumaa kõige ilusamas kandis -Vooremaa! Ja kogu reisi kõige kihvtima tee peal. Number 230: Pataste-Välgi-Alatskivi sile kruusakate. Imeline. Cupra nime kandev sõidurežiim peale ja puhas nauding.

Õhtul umbel 21 ajal olime lõpuks viimases sektoris. Peipsiääre. Kauguses paistvad kodutuled osutusid aga kõigest miraažiks, sest järveäärne little Russia siin on palistatud pisikeste palvemajade ja muuseumidega. Lisaks veel terve Alatskivi, kus sisuliselt igal tänaval on mingi meeletult oluline koht. See oli moment, kus hakkasime juba ebaolulisemast üle libistama. Sorri, Anna Haava mälestustuba, Alatskivi kalmistu ja mingi vana kivi veel.

Kolkja vanausuliste muuseum (seest kindlasti põnevam kui väljast)

Meie enam ei jaksa! Muretust turismipäevast kujunes üks korralik Tänaku ja Järveoja rallietapp, kus kaardilugeja nimekirjast punkte ette söötis ning juht piirkiiruse ümber mängides kirikust kirikuni sõitis.

Sedasi hambad ristis, paar kohta vahele jätnud ja tald pedaalil viisime oma ettevõtmise lõpuks õhtale. Üheteistkümne ajal jõudsime viimase punktini, milleks oli Miina Härma sünnikoht Kõrvemaal. Otsisime maja, kus proua Miina sündis, seda kõike aga tulutult. Tuleb välja, et ka see oli tähistatud kiviga. Tõdesime, et kehtib ütlus: oled ühte kivi näinud, oled kõiki kive näinud.

11 tundi, 540 km ning 84 kohta hiljem võisime tõdeda, et oleme näinud absoluutselt kõiki Tartumaa vaatamisväärsusi (mõõtmisvea piirides). Samuti ka seda, et sellises formaadis antud reisi ette võtta kindlasti ei soovita.

Kui sul on aga mingi massohistlik himu seda siiski teha, siis Cupra Formentor VZ on ülesandeks täiesti sobiv sõiduk.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal reedel

Telli Autogeeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal reedel uudiskirja, kuhu on valitud Autogeeniuse nädala parimad lood, mida saad nädalavahetusel rahulikult lugeda.