Pikk lugu

Paula Johanna Adamson: Lugu sellest, kuidas ja miks paadunud BMW-fänn ostis Lexuse

Fotod: Paula Johanna Adamson

Mõned aastad tagasi polnud ma absoluutselt võimeline mõistma enamike inimeste valikuid autode osas. Tõtt-öelda oli nii palju lihtsam elada, kui su silmaring piirdus paari loperguse BMW-ga ja nii oligi. Kuni umbes selle ajani, kui sattusin Autogeeniusesse.

Samal ajal hakkas tekkima tunne, et igapäevaelu oleks palju lihtsam, kui seda teha sõidukiga, mis täidaks rohkem minu enda vajadusi kui nõuaks minult ressurssi enda omade rahuldamiseks.

Kuldne kolmene pole pildilt kadunud. Sellega on plaanid.

Ja need kaks asja polnud kuidagi seotud – sisemine vajadus “päris” auto järele tuli täiesti iseseisvalt juba enne Autogeeniust, ehkki ma seda liialt polnud nõus tunnistama.

Päriselt on inimesed, kellele meeldivad ka teistsugused autod

Autogeenius peidab endas aga rühma inimesi, keda seob üks ühine huvi – huvi autonduse ja sellega seonduva vastu, aga täiesti erineval moel. Peaaegu võimatu on leida kas või kahte inimest, kelle autoeelistused liiga palju klapiks.

Tarmole meeldivad Alfad ja Gregorile meeldib Peugeot, vist, Hans sõidab hoopiski elektriautode ja imelike Suzukidega. Ja see on see, mis teeb meist Autogeeniuse.

Ajapikku sain ma sellest aru, et inimestele meeldivadki väga erinevad autod väga erinevatel põhjustel ja see on väga okei.

Adolf sai eelmisel suvel valmis. Või noh, peaaegu, nagu projektikate ikka.

Ainus asi, mida ma EI suutnud veel päris hiljutise hetkeni välja mõelda, oli see, et mis on see “päris” auto, millega ma oleksin nõus igapäevaselt sõitma ja mille olemuslik vabandus ei ole lihtsalt see, et mul on mingi kirglik ja ennastohverdav vajadus mingit vanurit putitada, mis on kusjuures endiselt üpriski tore.

Auto peab vastama konkreetsetele tingimustele

Kellele meeldivad lapsed, kellele kudumine, kellele vanad autod. Ometi sõidavad need pereinimesed lasteaeda ning kudumishuvilised käsitööringi millegagi, mis nende hobisid kuidagi ei defineeri.

Niisiis jõudsin ma lõpuks järeldusele, et õige auto leidmiseks tuleb kaardistada väärtused, mida ühelt autolt otsid. Ennekõike vastab see mu algupärasele küsimusele, et miks inimesed sõidavad mingite autodega, mille võlu mina mitte kuidagi näha ei suuda – sest nende vajadused on erinevad.

Teiseks kinnitas see fakti, et nende vajaduste kaardistamisest ei johtu kuidagi üheselt auto valik.

Esiteks

Esmalt pidi auto olema hästi pildistatav. Ma ilmselt olen üks väga väheseid inimesi, kes üldse on võimeline uue auto ostu puhul sellise karakteristiku looma, aga täpselt selline mu vajadus oli.

Isegi sügiseses mudas on võimalik autost teha ilus pilt.

Ilu on täiesti subjektiivne mõiste ja pildistatavus ilmselt lendab kuhugi sinnasamasse kategooriasse, aga kuna suur osa minu elust on fotograafia, siis peab mu auto minu silma kuidagigi esteetiliselt paitama, et mul ei tekiks mentaalset blokki, kui ma mõni õhtu kruiisin päikeseloojanguga keset viljapõlde ja otsustan, et tahan nüüd ning just praegu oma autot pildistada.

Teiseks

Teiseks pidi mu tulevane kaaslane olema mõistlik ja mõistlikult säästlik. Puhtalt selle pärast, et mul on garaažis kaks õnnetut olevust, mis tahavad aiste vahele uusi jõuallikaid ja kõike muud mõistusevastaselt jaburat ning ebavajalikku.

Kui mul oleks igapäevaselt auto, mis astuks edasi rohkem kui sisemine autoentusiast ihata oskaks ning oleks jaburalt tore, siis ma ilmselt ei viitsiks ega raatsiks oma hobiautode kilovattidesse ka kuigi palju panustada, sest niisamagi oleks lõbus.

Kui osta mõni väga võimekas uus auto, siis jääks projektikad ilmselt valmis ehitamata.Foto: Paula Johanna Adamson

Lisaks sellele on see puhtalt ratsionaalne aspekt – kui ma tangin enamiku oma palgast igapäevaliikurisse, ei jää sellest kuigi palju üle, et hobiautosid ehitada.

Lihtne ja loogiline. See punkt kukutas listist välja VÄGA suure hunniku autosid, alustades R8-test lõpetades Jaguar F-Type’idega.

Kolmandaks

Kolmandaks pidi uus auto olema piisavalt uus ja vastupidav, et sellega muretult sõita, vajadusel esinduses hoolduses käia ja mitte endale tema näol uut hobiautot tekitada.

Neljandaks

Neljandaks pidi see mahtuma kuidagi mu rahakoti piiresse, see tähendab seda, et ma ei tahtnud olla see eestlane, kes ostab endale auto ning siis sööb nuudleid, ei jaksa seda tankida, üleval pidada ega sellele korralikke rehve osta. Ostuhind ja hoolduskulud olid seega tugev argument.

Viiendaks

Viiendaks pidi auto natukeneGI edasi liikuma ja lõbus olema. Ma lihtsalt ei oleks nõus panema väga suurt raha auto alla, mis võtab mu piskust olulise osa ja seejuures tekitab mulle igapäevaselt halli argipäeva veel hallimat argipäeva juurde.

See tähendas vähemalt 140 kilovatti, tagavedu ja et ei oleks paha, kui ta toredat häält teeks, aga see oli juba rohkem puhas “šampanjaprobleem”.

Neli finalisti

Kõik need argumendid viisid mind nelja autoni, millest ükski lõpuni kõigile vajadustele ei vastanud.

BMW 4. seeria, mis on minu arust meeletult õnnestunud disaini ja olemusega auto, ent mille suurimaks miinuseks on see, et see on tore ainult M-versioonina ja seda ma lihtsalt ei raatsiks kuidagi osta, sest et siis võiks ma oma kaks põdurat vanurit kohe majast välja kupatada, sest nende ehitamisest ei tuleks midagi välja.

Volkswagen Arteon, minu jaoks siiani täielik müstika, et ta sinna listi üldse jõudis. Küll aga puudus Arteonil tegelik fun-factor, mis oleks ta päriselt tõsiseltvõetavaks kandidaadiks teinud.

Lisaks sellele on Volkswagenite interjöör kaootiliselt igav ja pettumustvalmistav.

Volkswagen Arteon

Uus Honda Civic Type-R, mille ostulepingule ma aastase vahega kaks korda peaaegu et alla kirjutasin, aga mis lõpuks jäi ikkagi ostmata, sest ma ei suutnud piisavalt selgitada endale, miks mul igapäevaliikuri jaoks nii palju kilovatte vaja on.

Pealegi ei suutnud ma lõpuni välja tema esiveolisust enda jaoks aktsepteerida.

Ja neljandaks kolmanda generatsiooni Lexus IS. Lexus oli minu jaoks alguses kõige võõram variant neist kõigist. Ja ometi tundus ta ajapikku kõige loogilisem valik.

See Lexus IS võitis igapäevasõiduki raske konkursi.

Ta on juurtelt Toyota ja ükskõik kui palju me selle üle ei ilguks, siis Lexused on suures plaanis küllaltki pommikindlad tegelased. Ta on tagaveoline! Ta on aastast 2013, ent peale salongi istutatud ekraani ei ole miski temas kuigi palju aegunud.

Ta on hübriid – see tähendab et ta on ühtaegu küllaltki janutu ja samal ajal astub veidikenegi edasi. Ja noh, Lexused on minu silmis meeletult veetleva disainiga nii seest kui väljast.

Võitja oli leitud, aga auto leidmine oli raske

IS-i kõige suurem probleem oli, et teda kannatas osta üksnes F-Sport S mudelis. Miks? Sest et sellisel juhul on tal ütlemata tore spidoplokk, mis sõidab edasi-tagasi (siiani mu sõprade jaoks kõige meelierutavam funktsioon), tal on päriselt mugavad ja ilusad istmed, tal on tavalisest tunduvalt asjalikum helisüsteem ning ta vedrustus on tunduvalt toredam, kui tavalisel.

Lexuse radiaatorivõre võib meeldida või mitte, aga silma paistab see kindlasti.

Sõitmas käisin esialgu tavalisega ja peale seda testisõitu vajus IS-i ostmine mõneks ajaks ikkagi unustuste hõlma, sest Lexusest öeldi, et Eestis, tõtt-öelda terves Baltikumis pole neid kuigi palju müüdud. Kuni üks siiski ilmus. Sätendavvalge F-Sport S karmiinpunase nahksisuga.

Red Velvet Cupcake Stormtrooper

Pärast proovisõitu ja ostueelset kontrolli olin otsustanud, et Red Velvet Cupcake Stormtrooper on minu uus igapäevaliikur. Ja siiani pole olnud veel kordagi, kui oleksin pidanud seda valikut kahetsema.

Sisupilte pole veel jõudnud korralikke teha, aga ta on mõnusalt punane.

Tõtt-öelda käisin temaga vahetult pärast ostu ka korralises hoolduses ja isegi see oli tore. Esiteks ei maksnud ma ennast vaeseks, kuigi tegi oli ühe ulatuslikuma hooldusega.

Esinduse roll on ootamatult oluline

Teiseks – esindused on VÄGA oluline osa uutest autodest. Kõlab tobedalt, sest lõpuks ei osta keegi autot esinduse pärast.

Need mu vähesed uute autodega tuttavad, kes esindustes käivad on masendunud üldse mitte selle pärast, et nende autod lagunevad, vaid selle pärast, et esindused on ühed õudsed kohad.

Lexuse esindus on olnud mu lemmikesindus esimesest korrast kui ma seal käisin, sest nad viitsivad (või vähemalt teevad näo) sinuga tegeleda, vahet pole, kes sa oled ja mida sa seal teed.

Kui ma maksan, siis ma tahan piimašokolaadi!

Mulle meeldib mõelda, et see tuleneb sellest, et eestlane tänaseni ei tunnista Lexust eriti kui tavapärast autovalikut, sest õige eestlane vihkab pagulasi ja sõidab tõelise saksa rauaga, millest tulenevalt peavad nemad seal Lexuses natukene rohkem vaeva nägema ja on väga tänulikud kõigile, kes oma rahvuslikest ja muudest eripäradest natuke kaugemale on osanud näha.

Ja kui ma oma auto eest nii palju maksan, siis kurjam, muidugi ma tahan, et mind ootaks peale hooldust hooldustehniku poolt allkirjastatud ning esteetiliselt silma paitav šokolaaditahvlike!

Kui mõni esindus veel nii esteetilisi šokolaade välja jagab, siis palun andke teada ja ma kindlasti kaalun järgmist autovalikut veidi hoolikamalt. Eriti, kui nad pakuvad piimašokolaadi, mitte tumedat!

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.