Seda, et keskmist kiirust mõõtvad kaamerad on praegustest mõistlikumad saavad isegi kihutajad aru. Ja nagu näitas rahunemispeatuse katsetus oli seegi väga nutikas ja arukas lahendus.

Kuivastu sadamas on igal juhul tõkkepuud, mille avanemiseks loeb kaamera auto numbrimärki. Mis oleks, kui nüüd need tõkkepuude kaamerad saaksid suhelda hetkel veel fiktiivsete kiiruskaameratega ja küsida neilt, kas antud auto sõitis Kuressaarest Kuivastusse lubatud suurimal kiirusel või ületas kiirust. Kui kiirust ületati, siis saab süsteem kihutaja suunata kõige äärmisele ooterajale, kus ei lubata teda kohe väljuvale praamile, vaid alles järgmisele ehk selline mõnusad magusad 30 minutit saab autojuht mõelda, mida ta valesti tegi.

Ühe või kaks korda ootaks inimene selle 30 minutit ära küll, aga ega enam uuesti ei tahaks küll 30 minutit niisama maha visata. Ja veel see tunne, kui näed, et need autod, millest sa kihutasid mööda, pääsevad sinust varem praamile, mida magusamat saab veel olla?

Samu kaameraid saaks rakendada ka nende puhul, kes kiirustavad praamilt mahasõidu järgselt Kuressaare suunas. Kuna Kuressaarde sissesõidul ei pea tõkkepuid ega ootejärjekorda läbima, siis nende puhul piisab ka tavalisest trahvist.

Kuid miks mitte suvel mõne rahvarohkema ürituse ajal rakendada nendegi puhul rahunemispeatusest aga seda siis mitte Auriga keskuse parklas vaid näiteks Upal, mis on linnast vaid natuke väljas aga piisavalt kaugel, et jalgsi ei hakka ostukeskusesse suuri siseoste tegema minema.

Sellise süsteemi rakendamiseks peavad ideel jumet nägema poliitikud, kes peavad selleks seadust muutma ning Saaremaa vald, politsei- ja piirivalveamet, maanteeamet ja praamiteenust osutav TS Laevad. Aga me ju elame maailma kõige paremas riigis ja saarlased on võimelised kõigeks, teeme ära!

Kui idee on end Saaremaal ära õigustanud, siis saab seda rakendada ka meie heade sõprade hiidlaste juures ning miks mitte ka mandril.