Ma alustasin kuningliku mastireaga, millest oli puudu ainult üks lüli – trumbiemand. Ei saa öelda, et ma Lexuselt ainult kuninglikke mastiridu ootaks, sest olgugi et ma oma raha nende sportliku pisisedaani IS-i alla investeerisin, ei arva ma, et see on trumbikunn.

IS-il on omad head ja vead, mistõttu ma sisimas lootsin, et meie turule esmakordselt platseerunud ES-ist saab minu tulevane igapäevaliikur.

Mul oli vaja üle saada ainult kõige suuremast probleemist ES-i juures ning selleks oli selle esiveoline platvorm. Kõigis muus aspektides tundus ta paberil ja pildis erakordselt hea auto.

Katana’dega tahutud tarmukad kerejooned

ES on teinud läbi ulatusliku muutuse, olgugi et meil on seda raskem hoomata, kui neil üle lombi, kelle jaoks ES on olnud üks iseloomutumaid Lexuse mudeleid läbi aegade. ES on edukalt läbinud Lexuse uue generatsiooni uuenduskuuri ning temas on seda glamuurset sädet, mis uusimaid pereliikmeid suuresti defineerib ning teistest tootjatest eristab.

Vähe sellest, et ES-i eksterjööris võib aimata teravaid katana’dega tahutud tarmukaid kerejooni, on F-Sport mudeli interjöörivalikus Hadori iluliistud, mis meenutavad justnimelt Jaapani kultuuris väga olulisel kohal oleva mõõga tera, mis paiskab erinevates ilmakaartes sähvivaid peegeldusi.

Iluliistud, olgu nad siis puidust või metalse läikega, istuvad imeilusasti kombineeritud kihilise uksepolstri sisse valatult. Raske on ES-i kohta ühtegi halba sõna öelda, kui ukse esmakordselt lahti teed ja sellesse idülli sisse piilud.

Kui salongi reaalselt sisse istuda, siis ei lähe elamus karvavõrdki halvemaks. Ainuüksi ES-i istmete arendus võttis aega tervelt kolm pikka aastat. Ja ehkki ma ise eelistaksin istmeid, mis natukenegi pitsitavad sind külgsuunas ka, siis ma võin aru saada, et suur osa sellest arendusest kulus ohutuse, viimse kui õmbluse ja niidikiu perfektse harmoonia loomisse ning lihvimisse ja siis sai aeg või raha otsa.

Ja olgem ausad, ES ei ole see auto, millega sa kurvides ekstreemseid poognaid harrastama hakkad.

Ta lihtsalt ei ole. Sportlikkus on kaugel sellest, mida ES oma olekuga taotleb. See on ka põhjus, miks ta ei võistle ühegi premiumklassi sedaaniga, mis vähegi õhkab endast sportlikkust.

Ta ei ole BMW 5. seeria konkurent ega kaugeltki mitte Audi A6 konkurent. ES-il puudub esmapilgul igasugune konkurents, ainuüksi hinnaklassi vaadates. On ebaõiglane paigutada ES-i mudelite kõrvale, mille baashind algab sealt, kus Lexuse oma lõppeb.

Ja see ei ole otseselt halb, sest kui LS-i puhul võisime me rääkida südikast ning ebatraditsioonilisest alternatiivist mustadele saksa ülikondadele, siis ES paigutub ühte satsi pigem Volkswagen Arteoni, Volvo S90 ning miks mitte ka tipuotsa Škoda Superbiga.

Mis puudutab sõiduelamust, siis see on sulnis. Heliisolatsioon asetab sind haudvaiksesse juhiruumi, mis mängleval kerglusel hõljub läbi linnaliikluse ja maanteede.

Selle auto ostja ei oska tagavedu igatseda

Läbi kurvilise metsatee? Mitte liiga julgustavalt, sest veojõukontroll hullub armatuurlauas, ent teisalt ei tekitanud ta ka veidi nõudlikumatel kiirustel kurvides liigset ebakindlust.

Selle auto potentsiaalne omanik ei muretseks hetkegi selle üle, et tegu on esiveolise sõidukiga. Kui, siis manööverdamisel massiivsena näiva nina pärast, aga päris tõsiselt – tema maailmas lihtsalt ilmselt ei jõuaks kätte seda piiri, kus vedu üldse tähtsat rolli mängiks.

Sellel noodil võiks ju arvata, et mu suurim mure ES-i olemuse juures – esiveolisus, ei olnud enam oluline ja ma olin leidnud endale ideaalse sõiduriista?

Vastupidi, ma sain aru, et ES võib trumbiemand olla küll, aga mitte minu mängus. ES on seda masti, mida mulle kohe üldse kätte jagatud ei ole ja mul on ES-iga palju suuremaid asju, mille pärast muretseda, kui pelgalt vale vedu.

Hoop ootamatust kohast

Ma eelistan istuda tunduvalt madalamal, kui selle sedaani iste üldse võimaldab, tehes seda seejuures istmes, mis kallistab mind kõvasti ka külgedelt. Ma ootan autolt põnevust ja mingitki lõbufaktorit. Ja mis kõige olulisem – head helisüsteemi.

Alates testisõidust LS-iga on mul üks kindel lugu testiautode helikontrolli teostamiseks ja selle kindla muusikapala lävendi on ületanud üknses väga vähesed neist, milles ma seda olen julgenud proovida.

ES oli üks neist kandidaatidest, sest beebi-LS-ilt ootaks tagasihoidlikkust muudes aspektides, kui helisüsteemis. Võiks arvata, et 17-kõlariline Mark Levinson on übervinge, kuid paraku on just helisüsteem ES-i üks nõrgemaid kohti.

Kogu heli tuleb salongi esiosast, mis muidugi on reguleeritav, ent kui heli suunata auto tagaossa, jääb esiistmetel kõrva karjuma B-piilari juures asetsev kõlar. Nendele, kelle jaoks helisüsteem autos on pelgalt taustamüra või igapäevaste uudiste allikas, ei mängi see mingit rolli, ent kui sa oled üks nendest, kes ootab roolimise kõrvale musikaalse elamuse tipptaset, siis see auto paraku ei ole sulle.

Selle auto trumbiks on tema elegantne lihtsus ning imekspandav praktilisus. Tagatipuks turvalisus – täiesti võimatu on toidupoe eest parkimiskohalt välja tagurdada, sest ES pidurdab agaralt pidurid blokk, kuna keegi suudab iga paari sekundi tagant su auto tagant läbi lipsata ja ES võtab iga sellist olukorda surmtõsiselt.

Kust saab liiklusmustriga põrandamatte?

See on ideaalne pereauto – lapsed mitte ainult ei mahu tagaistmele ära, vaid soovi korral mahuvad esiistmete taha põrandale mänguautodega mängima. Liiklussõlmedega põrandamatid oleks väga kuum lisa!

Ainsaks probleemiks võib kujuneda tagumise istmerea keskel käetoes peituv lustipult, mis lõbustaks lapsi ka kõige pikematel perereisidel, sest raadiojaamade vahel valimatult pendeldamine on ilmselt iga 9-aastase unelm.

Lexus ES on meie turul üksnes ühe mootoriga – ES 300h kätkeb endas R4 mootorit, mis koos hübriidajamiga annab kokku viisakad 160 kW ning kombineeritud kütusekulu platseerub 4,7 liitrile 100 km kohta.

Lustakad hoovad rooliratta taga võimaldavad ka veojõukontrolli ning sõidurežiimidega mängida, ent eelkõige on tegu väga silmapaitava disainilahendusega, sest järsem vedrustus sind selle auto puhul vaevalt ülemäära erutab.

Kogu selle kupatuse saab baashinnaga kätte 44 900€ eest ja tipptasemeteks on peenutsev Luxury, mille hinnaks on 60 700€. Ja siinkohal ärme võta teda, kui meeletult taskukohase hinnaga sportlikku luksussedaani, mida ta ei ole.

Sihitud on liiga palju erinevaid klasse

Tõtt-öelda ei paigutaks ma teda ka “taskukohaste sedaanide klassi” või “turvaliste peresedaanide klassi”.

Võtame teda kui ühte väga viisakat sedaani, millele juurde makstes ei pea salongis kordagi tundma, et sa oled elus mõne järeleandmise teinud. Kui siis ehk vaid see helisüsteem, aga see on mõne teise margi pliidinuppude ja koliseva plastiku kõrval köömes.

Ma arvan, et ES on õnnetult eksinud oma mitmekülgse olemusega ja ehkki mina teda enda tiiva alla ei võtaks, siis ma olen kindel, et kusagil on keegi, kes ta avasüli vastu võtaks ja veel tagatipuks õnnelik ka oleks.

Jah, osta,

kui sa ei otsi temast mingit luksussedaani beebiversiooni või sakslaste konkurenti, vaid lihtsalt tõsimeelset, ilusat ja asjalikku sõidukit igapäevasteks seiklusteks ilma suurema kärtsu ja mürtsuta.

Lexus ES 300h