Mõni asi on elus juba nii kindel, et selle äralörtsimiseks on vaja tõelist talenti. Näiteks James Bondi filmid. 57 aastat ja veerandsada filmi, osad muidugi nõrgemad, teised tugevamad, aga suhteliselt kindel stiil ja kvaliteet kõigil.
Oodata konservatiivselt Toyotalt, et kõige müüdavama auto, RAV4 uue põlvkonna väljatöötmisse kaasatakse näiteks punt 15-aastaseid neoonsoengutega anime-fänne või ostetakse töö sisse mõnelt progressiivselt kunstnikerühmituselt, ei ole realistlik.
Bondi filmi ei tehtaks ju saksa art-house filmina. Kunstiliselt kõrge siht, aga vaatajate arvu mõttes kindel häving.
Kogu maailma lemmik
Linnamaastur Toyota RAV4 pole ühe põlvkonna hitt, nagu näiteks oli 2000ndate alguses (vähemalt Eestis) Mazda6. Tänu majanduslanguse järgsele vaiksele elatustaseme tõusule ja linnamaasturite võidukäigule, sai aga just müügilt lahkunud neljas põlvkond uskumatult populaarseks.
Tagaosa jätab eriti suure mulje.
Kokku on 1994. aastast müüdud maailmas üle 8,5 miljoni RAV4’a ja ainuüksi 2017. aastal müüdi neid 810 000, tehes sellest maailma müüduima linnamaasturi ja kõikide autode nimekirjas saavutas neljanda positisiooni.
Kas tõesti Toyota… riskib?
Mis on selle retsept? Esiteks muidugi Toyota kuvand, mis lubab palju ja muretuid kilomeetreid. Tegu pole mitte ostetud turundussõnumiga, vaid päriselt nii ongi.
Teine on oskus teha autosid, mis ei vaimusta eriti kedagi, aga sobivad kõigile. Disain, interjöör, mootorite valik, varustus – kõik on ülitäpselt välja mõõdetud, et inimene lahkuks salongist tundega – ma sain oma raha eest kõige parema ja ilusama auto.
Kuidas on siis võimalik, et tehasest sõitis välja selline kummalise kujuga asi?
Mossis vanamees? Vuntsid kurjade silmade all?
Ma ei saa öelda, et see on kole. Disaini osas nagunii ei ole objektiivseid mõõdikuid. Uue RAV4 puhul on mitmed inimesed on väitnud, et see on “hullult ilus ja äge”. Võta siis kinni.
Aga see ei ole Toyota stiil, niimoodi riskida. Sellel margil on üks auto, mille peale elatakse välja kogu disaineritesse kogunenud mängulust ja vabadusiha, selleks on Prius (vaadake ja te mõistate). Siis tuli C-HR väikemaastur, kus samuti on pliiats päris lennukalt toimetanud ja müüb nagu soe sai.
Jaapanlane karaokebaaris origamit voltimas
Otsustajad võtsid selle peale veel ühe lonksu lõvijooki ja läksid pokkerisõnavara kasutades “all-in”. Anname disaineritele vabamad käed ka RAV4 puhul. Yolo, noh! Mis siis, et tegemist on meie hitt-tootega.
Kui eesmärgiks oli jõuline mulje, siis sellega on täkkesse pandud. Heas mõttes ulmefilmilik disain.
Mis järgnes? Kujutage ette vaikset ja viisakat jaapanlast, kes ühtäkki on piirangud kaotanud ja röögib karaokebaaris kohalikke hitte laulda.
Kandilised rattakaared, hiiglaslik nina ja võimukas ahter, nurgad, voldid, eri tooni katus. Kust see kõik võeti ja kas vähe nagu liiale ei mindud?
Ma näen küll ametlikel pressifotodel teatavat origamilikku võlu, kus õige valguse ja nurga alt on välja toodud volditud jooned, mis eriti valge auto puhul mõjuvad, nagu oleks see paberist välja volditud.
Ilmselgelt enamik nii ei arva
Reaalselt Tallinna hallitolmuses tavaolekus on RAV4 pigem robustne jõhkard, mis iseenesest oleks okei, kui see oleks pärismaastur või pakuks kapoti all 3-liitrist V6 mootorit. Aga ei paku.
Enamik sõidab selle autoga kindlasti ECO režiimis.
Aga, noh, linnapilt kinnitab seda, et disaini osas olen ma oma arvamusega taas vähemuses. Uusi RAV4’sid ilmub nagu seeni pärast vihma ning Toyota aktsionärid võivad ilmselt rahul olla. Edulugu jätkub. Ja tasakaaluks tehti uus Corolla väga elegantne ja kihvt, nii et hundid söönud, lambad elus. Liigume edasi.
Ei julge sisse istudagi
Kui auto on väljast selline, siis mis toimub sees? Õnneks mitte midagi drastilist. Prooviautol oli mõnusalt hele ja nahkne interjöör. Nurki ja volte on palju, aga need hakkavad häirima ilmselt hiljem, siis kui tahad ise oma autot puhastada.
Interjöör on kena ja helge ning sees nurgelisus ei häiri.
Koos panoraamkatusega jättis sisemus sellise helge ja avara skandinaavialiku disainkorteri mulje.
Materjalide osas on Toyota õnneks aru saanud, et suurema osa ajast istub inimene justnimelt autos sees ja sellesse keskkonda tuleb investeerida. Muidugi ei kata armatuurlauda pärisnahk, aga isegi see kunstmaterjal jätab parema mulje, kui oleks paljas plastik. Kui koputad, siis ei kõmise. Nii lihtne ongi.
Mind pole ammu ükski asi niimoodi üllatanud!
Ja siis ma nägin SEDA! Ma polnud seda üheski teises autos näinud! Nii lihtne, nii loogiline, aga miskipärast nii ulmeline – tahavaatepeegel on ekraan, kuhu kuvatakse videopilti, mida filmib tagaklaasi sisemisele küljele pandud kaamera! Ma ei tee nalja, päriselt selline lahendus.
Mu pea plahvatas!
Ja toimib! Pilt on selge ja informatiivne. Lihtsalt aju pole harjunud ja esimestel kordadel ei fokusseeri pilku õigesti. Saate aru, sul istub tagaistmel inimene, aga sa ei näe teda vaid auto taga toimuvat! Nagu vampiir oleks autos!
Sa võid auto ääreni kraami täis laduda või tagaistmel sumomaadlejaid vedada, peeglist näed ikka kõike, mis auto taga toimub. Nagu… vau!
Armatuurist välja kerkiv ekraan ei ole tootjale ja autole vääriline.
Sellise raju asja kõrval mõjub meediasüsteemi ekraan ja graafika aegunult, isegi mannetult. Ilmetu graafika, madal resolutsioon ja muidu tuim tükk. Ja seda tootjalt, mis pärit riigist, kus elektroonikatööstus pole just lapsekingades. Loodetavasti lastakse esimese facelifti ajal segasemad disainitüübid ka ekraani kallale. Seal saab ainult paremaks minna.
Ainult kaks mootorit
Mootorivalik on väike, aga piisav. 2-liitrine bensiinimootor (173 hj) või siis 2,5-liitrine bensiinimootor koos elektrimootoriga ehk hübriid (218 hj).
Loomulikult saab näha, kui loodussõbralikult sa sõidad
Tavamootori puhul on valikus ka manuaalkast, hübriidi saab ainult CVT kastiga. Mõlemat versiooni saab osta kas esi- või nelikveolisena ja ongi kõik.
Hinnakirja teevad pikaks erinevad paketid, millega autot varustada. Nii hakkabki see pihta 23 400 eurost ja lõppeb 42 030-eurose hinnaga. Lisavarustuse nimekiri on see-eest lühike ja müügimees peab lihtsalt kõvasti vaeva nägema, et pakettide hulgast kliendile sobivaim (ja kallim) leida.
Sõidab täpselt nagu Toyota
Sõiduomadustele pole mõtet pikka lõiku pühendada, sest keskmine Toyota ostja ei räägi kunagi sõiduomadustest. Maanteel vaikne ja sujuv, mugav pikamaasõiduk, kuigi iste on veits libe. Linnas sõitis aukudest läbi ja hambaplomme lahti ei löönud. Piisab? Piisab.
Aastaid tagasi oli RAV4 pagasiruum väga kitsas koht, siis nüüd on ruumi küllaga.
Vaid kruusateel 90 km/h sõites tekkis väga ebakindel kõikumise tunne. Põhjus võis olla ka selles, et on sulamise aeg ja ilmselt oli vedela kruusa all külmunud pinnas, mis mängis. Ei tea, aga pigem kippus jalg ikka pidurile, et ohutum oleks.
Elektrooniliselt juhiabid töötavad hästi ja auto suudab valgete joonte vahel täiesti ise sõita. Muidugi hakkab peagi ta su peale karjuma, et pane käed roolile, aga võimekus on olemas. Võid ju vastu karjuda, et sõida ise!, aga mis siis saab, seda ma ei proovinud.
Kütusekulu on tõsine argument
Täismõõduliselt bensiinimootoriga autolt ei eelda ma kunagi keskmiseks kuluks alla 8 liitri sajale. See on selline kindel panus, et ilmselt ei pettu. Ükskõik, mida tehas lubab.
Tagaistmel on ruumi piisavalt, aga istmekate on libedavõitu.
Hübriid-Toyota puhul on asi parem. Pikk maanteesõit, metsateed ja linn, kokku umbes 600 kilomeetri ulatuses, tegi päriselt kuluks 6,3-liitrit sajale. Autoarvuti järgi, mitte paagimeetodil.
Teisalt lubab müügibrošüür lausa 4,6-liitrist keskmist. Vabandust, Toyota, aga see ei ole reaalne. Auto ei olnud täislastis, ma ei teinud sellega ühtegi pikka “sportlikku” katset. Väga tavaline sõit, ja muidugi vajadusel ka möödasõidud.
Ma näen, et see oleks võimalik kraapida äärmisel juhul 6,0 peale. Aga 4,6? Hübriidi puhul peaks siis hoopis rohkem linnas sõitma?
Nii et ühelt poolt on kütusekulu väga hea, teiselt poolt taaskord lubatust tunduvalt kõrgem.
Ühe ennustusega panin võssa, proovime uuesti
2017. aasta lõpus ennustasin, et Škoda Karoq saab müügitabelite liidriks. Ei saanud, eestlased tahavad suurt Kodiaqi palju rohkem.
Soovitaks heledat sisu. Puhastama peab tihedamini, aga lisab tavalisele autole erilisust.
Nüüd vaatan jälle kristallkuuli ja näen, et hoolimata mu mitmetest subjektiivsetest ja ka objektiivsetest kriitikanooltest, jookseb eestlane 2019. aastal jätkuvalt RAV4 linnamaasturile tormi ja seda ei saa neile ette heita.
Mõistliku hinna eest saab väga palju head, mõistlikku (okei, linnamaastur) ja kvaliteetset autot. See, et üks autofänn seda veidike tavaliseks peab, ei mõjuta tulemust karvavõrdki.
Jah, osta,
Imeliku disainiga linnamaastur, mis mängib kõik muud olulised kaardid õigesti välja ja seetõttu saab sellest järjekordne müügihitt. Kui sa diisleid vihkad, siis hübriid-RAV4 on kütusekulu mõttes hea alternatiiv.
