Enne kui vastuse saame, natuke tausta. Volvo omandas Polestar’i tänavaautode tuuningu osakonna 2015. aastal. Enne seda oli see osa Polestar Racing Team’ist, mis tehasega koostöös keskendus Volvode tuunimisele ning margil põhinevate võistlusautode ehitusele ja erinevates sarjades osalemisele. Seega teadmistepagas sportauto ehitamiseks peaks olema korralik.

Kui eelmise põlvkonna mudelil oli veel peal 3-liitrine mootor, siis Volvo poliitika, mis näeb ette mitte suuremate kui 2-liitriste mootorite tootmist, tõi 2017. aasta V60 Polestari kapoti alla samuti väiksema jõuallika. Võimsust tuli aga mõneteist hobujõu võrra juurde. Lisandus ka uus 8-käiguline automaatkast.

Väikse mootori turbode abil ülevõimendamine pole eriline kunst. Keeruline on selle juures säilitada ka sõidetavus ja kogu koosluse ühtne tase. Tahate teada, kas see on parem kui Golf R või Audi RS4? Kahjuks pole mul halli aimugi ja see pole ka absoluutselt oluline. Miks? Sellest hiljem.

Popeye saab ampsu spinatit: ökorežiimiga sportauto

Oluline on, et kõik need 850 kilomeetrit (ettekavatsemata auavaldus T-5Rile) marsruudil Tallinn–Lõuna-Eesti–Tallinn oli puhas lust. Täislaadungis ja perega võis sellega sõita nagu “päris” Volvoga. Sportlik vedrustus ei rikkunud sõidumugavust, mootor ja väljalase toimisid ECO+ (jah, see on olemas) režiimis tsiviliseeritult ning auto rikkalik turva- ja mugavusvarustus hoolitses muu eest. Täiesti tavaline auto selle sõna heas mõttes.

Kui aga lükata käigukangi valits Sport või Sport+ režiimile (küsige esindusest kuidas, super-salajane värk), hakkavad asjad juhtuma. Mitte midagi dramaatilist: väljalase ei hakka rajult lõrisema, auto ei lasku madalamale, rool ei muutu lennukivalitsaks ning konsoolist ei kerki rohkete nuppudega lisatahvel. Kõik läheb lihtsalt… äkilisemaks, järsemaks. Hääl, gaasile reageerimine, käiguvahetus, pöörded, juhi pulss. Pereauto muutub sportautoks. Doktor Jekylli seest väljub Mr. Hyde. Popeye saab ampsu spinatit.

Mis saab edasi, oleneb juba juhist, aga enamust sellest oleks targem teha suletud teedel või ringrajal. Mingi tunde saab kätte ka legaalsetel kiirustel. Näiteks kurvides, kus tavaline pereauto viskaks sellise hoo pealt füüsikaseadustele rätiku ringi ja väljuks trajektoorilt, teelt ja eksistentsist, siis sport-Volvo on nagu tee külge liimitud. Iga käiguvahetus lõppeb tumeda mühatusega, mis on palju ägedam, kui ületurbotatud jaapanlaste psssshhh! häälitsus. Ametlikult on kiirendus “sajani” 4,8 sekundit. Testides on saavutatud alla 4,5 sekundilisi aegu. Konkreetne auto on osalenud ka ühe miili lõppkiirusvõistlusel ja saavutanud lõppkiiruseks 241 km/h. Noh, kui teid sellised asjad peaks huvitama.

Ma ei hakka teid tüütama kirjeldustega, millises pööretevahemikus on kõige magusam minek või kas käigukast toimetab korrektselt. Olen suhteliselt kindel, et kui Polestar on teie elus esimene, teine või ka seitsmes sportauto, siis te ei pea pettuma. See kombinatsioon mugavusest, rajust sportlikusest ja heast välimusest on lihtsalt nii hea. Kui te aga käite regulaarselt Ferraridega ringrada kündmas, siis te ilmselt teete oma ostuotsuseid muul alusel kui mingi tüübi vaimustunud artikkel veebis.

Tellige see auto omale hõbedasena ja teil on ideaalne “sleeper” ehk auto, millest keegi ei oska midagi eriti oodata. Foori alt lähete raudselt esimesena ja saate järgmise foori all ka pidama. Erksinine (mu isiklik eelistus) juba laseb kahtlustada, et võibolla pole tegu päris tavalise sõidukiga või eksis omanik autot tellides kogemata värviga, aga otsustas selle sirge näoga välja kanda. Valikus on veel must ja valge. Aga see on ka kõik.

Tehnoloogia? Tasemel. Seal oli CD mängija! Uute autode puhul juba harvaesinev nähtus. Veel midagi? Autol pole puutetundlikku ekraani. Aga nuppude abil menüüdes liikumine oli palju intuitiivsem ja lihtsam, kui mitmeski varem testitud puutetundlikus autos. Lisaks oli ekraan väga hea ja terava pildiga. Helisüsteem on Harman Kardonilt. Juhiabisid on väga palju ja siis veel natuke. Näidikute taustavärvi saab muuta (ikkagi 21. sajand). Tagaistmete peatugesid saab langetada keskkonsoolil nuppu vajutades, foto sellest on artikli lõpus galeriis. See viimane pakkus palju lusti lastele, kellele sain aegajalt peatoega pähe koputada. Ühesõnaga – täisvarustus. Oot, ei. Tagaluuki ei saanud elektriliselt sulgeda. Kohutav.

Peamised probleemid on seotud kõrvadega

Kui ma petroseksuaali endas korraks vaigistan ja vigu otsin, siis ainukese korraliku hoobi saavad rehvid. 20″ Michelini sportrehvide undamine mistahes pinnasel vajas sagedast sekkumist Harman Kardoni või sport-režiimis tarbetu kiirendamise poolt. Sama kriitikat on teinud ka mitmed välismaised väljaanded. Volvo kas a) pole viitsinud kuulda võtta või b) midagi polegi parata – kõrvad tuleb ohverdada turvalisusele ja sõiduomadustele.

Olgu, ka väljalase võiks sportlikum olla. Selline mõnus lõrin nagu videos, oli tühikäigul ainult külma mootoriga käivitades. Kiiresti sõitmisel asi paraneb, aga hääle osas on Polestar veidike liiga tagasihoidlik.

Kas 65 000 eurot selle auto eest on liiga kõrge hind? Muidugi on, kui võtta asja mõistusega. Ei ole, kui võtta asja kirega. Nii lihtne see ongi.

V60 Polestar on friigiauto selle sõna heas mõttes. Mainisin enne Golf R ja Audi RS4. Hinna poolest võidaks Golf (algab 41 000 eurost, 310 hobujõudu), võimsuse poolest RS4 (450 hobujõudu ning 65 000 eest saab väikse läbisõiduga auto).

Aga saate aru, et selline võrdlus läheb juba eos rappa. Polestari ostab see, kes tahab Polestari. Äkki ta on paadunud Volvo-fänn. Võibolla on tal mingi värk sinise värviga. Võibolla on 367 tema õnnenumber. Müüs just oma RS4 maha ja lubas elukaaslasele, et nüüd kasvab suureks ja ostab perele turvalise Volvo. Neid autosid ei osta Exceli tabel ja terve mõistus. Seega pole ka vahet, kas see hind on 10 000 rohkem või vähem. Ja pealegi – “kõigest” 306-hobujõuline tavaline V60 maksab juba 48 000 ning sinna tuleks veel päris palju varustust lisada, et Polestari tasemele jõuda.

Elekter asendab peagi bensiini

Või äkki on see isegi mõistlik soetus? Polestar muutub peagi eraldi brändiks, mis jääbki tegelema Volvo sportmudelite arendamisega, aga märksõnaks saab elekter. Piiratud tootmisarvuga V60 võib olla üks viimaseid bensiini ihaldavaid tänavapüsse. Investeering?

Peaks selle pika jutu nüüd kuidagi kokku tõmbama, kuigi öelda oleks veel palju. V60 Polestar-tüüpi autod on olulised juba ainuüksi seetõttu, et rikastada tänavapilti ja pakkuda alternatiivi. Hipster-sportauto, friigikas, identiteedikriis, helesinine unistus. Nimetage kuidas tahes, aga autona on Polestar õnnestunud. Antidoot keskpärasusele. Andke veel üks doos, palun.

Jah, osta,

sest elu on liiga lühike igavate autode jaoks. Volvo on suutnud teha tõepoolest peresõbraliku ja praktilise sportauto. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla.

Volvo V60 Polestar