Suur lugu

Bussojuhi päevaraamat: ostsin omale väga odava Alfa Romeo ja sain ikkagi kõvasti lüpsta!

Fotod: Karl-Erik Idasaar

Ma tegin seda jälle, ostsin Alfa Romeo, kolmanda oma elus. Aga öeldakse ju, et kolm on kohtuseadus. Ma olen kunagi ühel Alfal mootorit vahetanud, hullemini ju ikka ei lähe. Halloo, see on 2,5-liitrine V6 Busso – kõige ägedam mootor eales!

Nagu näete, ma juba olen sisenenud väga sügavale eitusfaasi. Aga hakkame seda lugu otsast harutama ja vaatame, kas “Bussojuhi päevaraamatust” (saite nüüd aru, et pealkirjas polnud trükiviga vaid üligeniaalne sõnamäng!) saab pikem seeria lugusid või on tegemist heleda ja kiire leegiga põlemisega.

See kõik juhtus nii kiiresti, aga tavaliselt head asjad tulevadki ootamatult. Sama öeldakse ka õnnetuste kohta. “Ma absoluutselt ei saa aru, kust see rong välja ilmus…”

Kõige põnevam projekt Camryga oli 20″ velgede proovimine. (C) Foto: Paula Johanna Adamson

Olen üle viie aasta sõitnud 1997. aasta Toyota Camryga. Imeline auto. Täpselt sama igav kui mugav ehk siis mõlemat väga. Aga legendaarselt töökindel. Võib olla pole ma ülemäära kõvasti välja hääldanud, aga tegelikult pole see päris minu auto ja oli pikaajalisel laenul. Nädal tagasi, ühel laupäeval, ütles omanik, et neil oleks seda tagasi vaja.

Iga asi tuleb õigel ajal

Väga hea! Lõpuks on mul põhjust ennast kokku võtta ja osta midagi ametialaselt sobivamat. Kõik mu ümber ostavad valimatult hobi- ja superautosid kokku ja siis mina seal keskel oma Camryga, nagu ei huvitukski autodest. Poseerija. See oli laupäeval.

Pühapäeval juba otsisin (jälle) Mobile.de’st kasutatud Alfa Romeo Giulia Velocesid, mille hind, kriisist hoolimata, ikka ei taha väga alla 30 000 euro kukkuda.

Ja siis saabus esmaspäeva hommikul sõnumisse link. Hea sõber ja kolleeg Tõnu Autolehest nägi Auto24.ee’s kuulutust: Alfa Romeo 156, sõitev, kobedate piltidega, eelpool mainitud V6 mootoriga ning kõigest 950 eurot!

Mis Bussost käib jutt? No vaadake seda! Foto: Karl-Erik Idasaar

See on ju märk! Signore Giuseppe Busso isiklikult on pilvepiirilt nööre tõmmanud. Miks liisida ja ennast keerulistel aegadel majanduslikult siduda, kui tegelikult võiks ju seigelda ühe vanema Alfaga?

Esimene (ämbri)kolin oli auto, millega läksime kohale

Kõne müüjale, et teha kindlaks, kas auto vastab kuulutusele. Kuna asukohaks oli Karksi-Nuia, siis tahtsin kindel olla, et piltidel nähtud täitsa kobeda Alfa asemel ei vaataks vastu nõgestesse kasvanud räim, kus tagaistmel on mäger endale pere loomas. Väideti, et kõik on õige ja aus.

Seejärel tegin ilmselt kogu tehingu suurima vea. Nimelt oli mul tööplaanides nagunii proovisõit Alfa Romeo Stelvio Quadrifoglioga ehk siis hinnakirja järgi 100 000 eurot maksva 510-hobujõulise supermaasturiga. Mis oleks veel parem lugu, kui minna omale Alfat ostma Alfaga. Tagantjärgi tarkus ütleb, et see polnud vist mõistlik.

Kas sina annaksid sellise autoga tulnud meestele hinnas alla?

Tõnu oli nõus kaasa tulema, pakkuma tehnilist tuge ja nõustamist ning üksi kahe autoga tagasi tulla oleks ka raske, kui tehinguks peaks minema. Muuseas, see polnud meil esimene kord Karksi-Nuiasse sõita autot ostma, aga olgu see lugu mõneks teiseks korraks.

Kõik osapooled kasutasid klassikalisi võtteid

2,5 tundi hiljem olime me kohal ning veeresime oma sportmaasturiga hoovi. Alfa 156 oli kenasti puhtaks pestud. Salong oli väga heas seisus, mootor käis nagu kell ning proovisõit näitas, et ka muus osas oli tegemist päris tihke autoga – ei kolise, rool püsis otse, hääl oli õige. Kõige kurja juureks oli aga rooste.

Autol on hetkel kehtiv märge kordusülevaatuseks, mille põhjuseks roostes olulised konkstruktsioonid – karbid ja põhi. Samas tõstsime tungrauaga autot igast nurgast ja läbi midagi ei vajunud. Lootust ju on! Otsus oli tegelikult juba proovisõidu ajal sündinud ja edasi oli vaja ainult kauplema hakata.

Foto: Tarmo Tähepõld

Meie kasutasime vana head “sellel pole ju ülevaatustki, kere täitsa läbi” argumenti. Karksi-Nuia mehed aga klassikalist “mul on kolm huvilist veel helistanud täna, üks on kohe valmis Kohtla-Järvelt järgi tulema”.

Meie siis jällegi, et “sellele tuleb kohe uued rehvid osta, selle võrra võiks ikka alla tulla.”. Nemad pareerisid “aga rihm on vahetatud, see üksi maksaks 400” kaitsega. Nii ta siis käis seal Karksi-Nuia ääremail.

FOMO – fear of missing out, hirm ilmajäämise ees sai võitu ja Tõnu on siiani kindel, et meie efektne saabumine lõriseva ja lärtsuva Stelvioga ei aidanud kaasa. Ütlesime küll, et oleme žurnalistid ja proovisõit, aga häälestus oli juba algusest peale vale.

Närvide mängu võitsid nemad

Maksin siis küsitud hinna 950 eurot ja asusime Tallinna poole. Minu õnneks, aga lugeja kahjuks ma ei saa teid rõõmustada lustiliste lugudega, kuidas Alfa juba enne Pärnut ära suri või järgmine päev enam ei käivitunud.

Esimene paagitäis on praeguseks tühjaks sõidetud (11,88 liitrit sajale), dünaamilises mõttes on auto väga-väga rahuldustpakkuv oma 190-hobujõulise vabalthingava Bussoga, mida on rõõm 7000nde pöördeni lennutada. Väga hea SÕIDUauto.

Esimene investeering oli rehvidesse, kuna autoärile omaselt oli alla pandud kõige juustumad vanad talvekad, mis võimalik. Võtsin sõpru ja mõistuse häält kuulda ning alla läksid Hiina päritolu Sailun Atrezzod. Kuna autol on 15″ velg, siis tüki hind oli 34 eurot. Ma ju ei tea, mis saab sellest autost pikas perspektiivis, seega vara veel Michelini sportrehve alla panna.

Teine kolin oli juba päris

Esimene viga ei lasknud end kaua oodata, sest paar päeva enne olulist sündmust tekkis summutisse kolin. Mitte mõnus jõrin, mis oleks viidanud lihtsalt augule väljalaskes, vaid rõve kolin, nagu miski oleks sees lahti. Hiljem selgus, et nii ongi. Ilmselt on asi universaalkatalüsaatoris.

Aga mis olulisest sündmusest ma rääkisin? Teine jumalik märk oli see, et ostupäeval selgus, et nädala lõpus on toimumas üle aastate Alfa Romeo kogunemine ja ühissõit. Mäletan oma kahe eelmise Alfa ajast, et neid kokkusaamisi ja ringrajapäevi ikka oli, aga nüüd siis kohe täpselt õigel ajal.

Need numbrid olid kogu protsessi põhjuseks.

Kolmas kolin

Kolmas kolin oli jälle kujundlik ning läheb tagasi ostuprotsessi päeva ja sinna, et vandusime “mehhiko vastuseisus” alla. Alfaüritusele jõudes (mis muuseas oli superäge, vaadake ise neid pilte!) astus auto juurde laia naeratusega üks mees, kes ütles: “Näe, see auto ka ellu ärganud…!” Okou…

Taas tuleb tsiteerida Kiviräha tegelast Vooremäed, kelle lemmiklause oli “sai nutta ja sai naerda.”. Nii minagi, peale lühikest vestlust selle inimesega. Väliselt naersin, sisemiselt nutsin.

Kuna auto on uuena Eestist ostetud, siis kindel võib olla nii läbisõidus kui ka tehtud töödes, kaasaarvatud rihmavahetus 177 000 km peal. Küll aga on hämarad viimased aastad ja nüüd saabus selgus.

510hj aastal 2020 vs 190hj aastal 2001. Hinnavahe on 100x või nagu kohe selgub, isegi rohkem. Foto: Karl-Erik Idasaar

Tema ostis auto mõned aastad tagasi 500 (!) euroga. Ühel hetkel tekkisid probleemid ülevaatusega, sest rooste oli siis juba kohal ning lõpuks ei läinud auto üldse käima. Tema sellega edasi tegeleda ei viitsinud ning müüs kokkuostjatele.

Ja nüüd tulebki esimene pauk – auto vahetas omanikku 50 euroga.
VIISKÜMMEND eurot 2,5-liitrise V6 Busso eest, millel oli küll probleeme, aga oli veel suhteliselt viisakas. Kurat, ma oleks nõus 50 maksva ainuüksi nende läikivate sisselaske torude eest kapoti all. Teeksin koju mingi kunstiteose või midagi. Võrdluseks, et Stelvio, millega läksime, maksab 2000x rohkem..

Keegi tegi vahepeal auto korda

Edasine kaevamine näitas, et auto on mingi hetk (ilmselt kokkuostjate juurest) jõudnud netioksjonile, kus sai uue omaniku 329 euroga. Eeldan, et siis samad Karksi-Nuia tüübid ostsid.

Kuskil protsessi käigus on auto käima saadud, väidetavalt oli probleem mingis pistikus. Auto käib siiani, seega, äkki siis oligi. Aga päeva lõpuks on seis selline, et autole, mis vahetas omanikku olematute summade eest, läks järgi “autoärikas” Tähepõld, kes lajatas 950 lauale ja oli ise veel rõõmus ka…

Alfade kogunemisel kohtusin ka oma eelmise autoga, peale mida olengi sõitnud Camryga. Foto: Karl-Erik Idasaar

Mis saab edasi? Edasi saab nüüd see, et auto läheb TRK’sse ülevaatamisele, mis seisus see üldse on ning kuhu poole peaks jooksma. Kas varuosapoodi või peaga vastu seina. Keretöödega peab igal juhul tegelema, et saada läbi ülevaatusest. Selgeks on vaja saada ka kõik muu, mis autol viga või kohe vahetamist vajav.

Seejärel pean istuma iseendaga maha ja pidama korraliku palaveri – kas kasutada autot väga sihtotstarbeliselt, käia ringrajal ja mitte eriti muretseda. Remontida minimaalselt ja sõita “lõpuni” ning siis see mõnele ärikale 50ga maha müüa.

Kas müün varsti 50 euroga maha?

Või on seal potentsiaali natuke rohkem ja tasuks mõelda pikemas perspektiivis – investeerida, aga mõistlikult. Hoida auto elus ja vaikselt parendada.

Kui kõik kõrvale jätta, siis on tegemist väga hea autoga. Punkt. Foto: Karl-Erik Idasaar

Hetkel mul veel seda infot ja otsust ei ole. Võib olla ilmub peagi müügile üks “heas korras ja ideaalse mootoriga Busso”, aga võib olla jätkub seda Bussojuhi päevaraamatut siin pikemalt. Seiklema ju peab ja mis saaks olla suurem seiklus kui 50-eurone, vabandust, 950-eurone Alfa Romeo.

NB! Netikommentaaride järgi sain hiljem aru, et natuke võis asi segaseks jääda – ma ei saanud lüpsta konkreetse ostutehinguga. Karksi tüübid ei varjanud ega valetanud miskit. Täiesti aus kaup oli, respekt neile, nii tehaksegi äri. Ja auto ongi päriselt nii hea, kui kuulutuses kirjas oli.

Lüpstasaamise osa seisnes selles, et nagu ajaloost näha, saaks selliseid autosid palju odavamalt, kui natukenegi viitsiks otsida ja oodata. Mina lendasin emotsiooniga peale.

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.