Paar kuud tagasi, kui ilmad ähvardasid talvisemaks minna, tuli ka meie majas päevakorda talveautode teema. Esiteks pole hobiautodega mõistlik soolaga sõita ja teiseks on meie pere hobikatel talvel käsil suur kerede uuenduskuur, seega ka parima tahtmise juures polnud varianti – midagi tuli leida.

Samas ei olnud me valmis ka Toyota Corollade peale üle kolima. Tagavedu ja teatud kogus luksklassi võiks ju ikka olla.

Vinter-Peeter ehk luksuslik 5. seeria BMW

Esimesena sai koju toodud universaalkerega BMW E34 ehk 1994. aasta 518 universaal. Nimeks sai ta Peeter, uskumatult truu tööhobune. Peetril oli paar viga küljes, aga ükski neist ei takistanud sõitmist.

Näiteks oli Peetril õudne undav salongiventika mootor, mis tööle pannes kloppis nagu helikopter. Suhteliselt ruttu harjus aga ära, et kui sõidu ajal liiga uduseks kisub, tuleb vahepeal vestlusesse paus teha ja paar minutit kloppimist kuulata.

Kolmel rattal kaugele ei sõida

Sellest hoolimata oli Peeter väga tore tegelane. Pärast salongiventika mootori vahetamist ja difri kinni keevitamist oli ta suisa maasikas.

Ühel nädalavahetusel mõtlesime oma autentse perevaguniga perepäeva teha ning koeraga Pärnusse jalutama minna. Noh, oleks muidugi võinud lähemale ka minna, aga tundus nagu tore väljasõit luksuslaevaga.

Mõnikümmend kilomeetrit hiljem hakkas midagi laperdama. Arutlesime veidi aega, et kas asi on “kemppis” (slängisõna kinnikeevitatud difri kohta) või milleski muus, kuniks otsustasime, et edasi sõitmine ei tundu eriti ohutu.

Bussitaskusse pöörates lendas Peetril ratas alt ja tuiskas suure kaarega teisele poole kraavi. Pärast seda, kui olime end veidi kogunud ja leidnud, et autos on olemas kõik vajalik, et häda pärast varuratas alla panna, saime aga aru, et poldid on rummu sisse murdunud ja ainus viis koju saada on treilaga.

Lõpu algus

Ratas sai alla tagasi, aga pooleks murdunud stange lohises ikka mööda maad. Ühel õhtul otsustasime, et stangejupp tuleks kuidagi viisakalt ära lõigata, muidu teeb jõledat lärmi sõites ja noh, eriti esteetiline ka ei ole. Ja sealt algas Peetri allakäik.

Enne stangejupi eemaldamist täheldasime, et pagasiruumi luuk ei taha enam lahti tulla. Jõuga tõmmates tuli, aga ühtlasi painutas luugi amordi kõveraks. Ühtäkki oli rippuva stange murest saanud katkise pagasiluugi mure.

Sealt edasi selgus, et amordi taga oli pundar juhtmeid, mida keegi kuidagimoodi lappinud oli. Ei ühtegi joodet, hunnik teipi ja tolleks hetkeks lahtiseid juhtmeotsi.

Sealt edasi – pagass ei läinud enam kinni. Lukustusmehhanism ei tulnud lahti, et pagasiluuk saaks kinnisesse asendisse püsima jääda. Selle sai üldjuhul lahendada sellega, et tuli paar korda pagasiluugi avamise nuppu vajutada, aga noh, see nupp ei töötanud enam.

Läheks siis käimagi

Seega oli meil tolleks hetkeks rippuva stangega Peeter, kes arvas, et ta pagass on kinnises asendis, aga kelle pagass tegelikult oli nüüd igavesti sunnitud lahtises asendis olema. Lisaks veel väike lahtine juhtmepundar ja tõsiasi, et üks amort touringu pagasiluuki üleval ei jaksanud hoida.

Siis selgus, et Peeter ei lähe enam käima. Super. Rippuvast stangest oli saanud auto, mis ei tööta.

Arvasime, et asi on isepaigaldatud immosüsteemis. See eemaldatud, saime aru, et asi on milleski muus. Ehk vändaandur?

Katkise stangega auto muutus kasutuks rauakolakaks

Noh, see vändaanduri vahetamine kujunes kahenädalaseks saagaks, sest vändaandurit kinnitav polt ei tulnud lahti. Sisekuuskant keeras ümaraks, puurimiseks polnud ruumi, kuuma andmine ja ronivad õlid ei aidanud.

Lõpuks rentisime keevituse. Poldi saime lahti. Andur sulas kõige selle käigus pessa kinni ja seda välja ikka ei saa. Ja kes teab, kas asi üldse vändaanduris on.

Ühesõnaga – Peeter muutus hetkega tublist tööloomast kasutuks rauakolakaks.

Ostaks teise talveauto ka?

Paralleelselt Peetri saagaga ilmus perre kuldne E46 (3. seeria) sedaan, kes sai nimeks Pontsik. Pontsik oli esialgu veidi nukras seisus.

Eelmine omanik ütles, et autol on kolvirõngakinnitus katki ja tuleb ära vahetada. Kes asjast liiga palju ei tea, siis sellist asja nagu kolvirõngakinnitus põhimõtteliselt ei eksisteeri. Vähemalt mitte sellisel kujul, nagu ta väitis seda eksisteerivat.

Uue mootori tõime Viljandist

Reaalsuses oli Pontsikul lihtsalt saalekolin ja mootor oli prügikastikaup. Müüja andis mulle rõõmsalt kolvi koos kepsuga kaasa ja ütles, et kui see ära vahetada, siis on timm. Pontsikule leidsime peagi uue mootori, millel käisime veel Peetriga Viljandi kandis järel, siis kui Peeter veel hea poiss olil.

Mootorivahetus ise oli parasjagu tööd, näiteks ei tahtnud väljalaske poldid kuidagi välja tulla ja lõpuks lõikasime sumpa lihtsalt pooleks ja leppisime sellega, et pärast tuleb uuesti kinni keevitada.

Lõpuks üle kivide ja kändude sai see siiski tehtud. Kõik tundus paigas olevat, aga mootor ei saanud kütust kätte. Kiskusime siis sisselaske ja kütuselati maha, vahetasime eelmise mootori omadega ära ja kontrollisime juhtmed üle. Selgus, et pealevool ja tagasivool olid vastupidi ühendatud…

Lõpuks ometi sõitev auto.. NOT!

Sealt edasi läks kokku ladumine suisa ludinal. Esialgu tundus lausa liiga ilus. Oligi, sest proovisõidule minnes selgus, et siduriga on midagi korrast ära ja Bemmi-Jumal Toivo selgitas välja, et siduri survelaager oli valetpidi sees. Sõitis! Aga kuumenes üle. Pika otsimise peale selgus, et üks jahutusvedeliku voolik oli lihtsalt ühendamata.

Täna hommikul sõitsin tööle ja olin peaaegu õnnelik, et vahelduseks on üks sõitev auto kindlustuse ja ülevaatusega. Ja siis läks Pontsik keema.

Ma tahan uut autot!

Mul on vanadest autodest siiralt siiber. Mitte, et mulle autod ei meeldiks, aga päris õnnetu on, kui kõik, mida garaažis teha saab, on hädistele rimakatele elu sisse puhumine, mis kuhugi ei vii.

Tõenäoliselt läheb kogu see masendus üle nii pea, kui mõlemad jälle muretult teele saavad, aga praegusel hetkel on jube tahtmine kõik roimad lihtsalt kuhugi ära saata ja salongist endale tutikas pill võtta, sest siis on kinnised poldid ja ebamugavas kohas olevad kinnitused kellegi teise mure, mitte sinu.

Loo moraal on see, et väga odav auto ei saa olla väga vastupidav. Universum nii ei tööta. Meie saame enamike remonttöödega ise hakkama. Noh, enamjaolt. Kui sina mängid mõttega väga odava auto ostmisest aga käid kõikide muredega remonditöökojas, siis mõtle korraks uuesti. Jube lihtne on endale selle projektiga põlve tulistada.