Masin, millega saab kenasti elada ka siis, kui see on ainuke sõiduvahend kahele inimesele ja keskmise suurusega koerale. Teisi samu mudeleid võib kohata tihti ka linnapildis, see pole kindlasti mingi kollektsionääri auto ja selle hind ei küündi kuue-kohalise arvuni.

Igal autohuvilisel on see täiesti erinev ja minu puhul oli selleks Seat Leon CUPRA ST universaal. Seetõttu oli minu selle aasta Autogeeniuse üks tipphetkedest just sellise rooli istumine ja mõned tunnid kestnud sõit.

Olles juba üle kolme aasta sama generatsiooni Seat “mitte-CUPRA” Leoni omanik olin ilmselgelt juba kallutatud eelistusega. CUPRA nime kandvad sportlikud masinad on alati tundnud meeltmööda ja lõpuks saan ma proovida seda kõige võimsamat.

Kaua oodatud hetk oli käes

Võib-olla püstitasin omaenda auto palju kiiremale ja kaks korda võimsamale vennale liialt suured ootused, kuid pärast CUPRA universaali hilisõhtust sõitu ja sellele järgnevat adrenaliini langust, ei igatsenud autot nii palju, kui oleks võinud arvata.

CUPRA oli kiire, kohe väga kiire arvestades, mida avalikel, kuid mõnusalt käänulistel, teedel teha võib. Aga kõrvuni naeratust jõudis Leon CUPRA näole manada vaid osa sõiduajast, kindlasti mitte koguaeg.

Osati oli asi kinni DSG automaatkastis. Olgugi, et käigukast toimis väga hästi, röövis see minu jaoks omajagu sõiduelamusest. Oma panuse andis ka alati pidamist leidev nelikvedu, mis ei lasknud tunda, et kombid piire. Pärast mõni tundi kestnud sõitu ei osanud ette kujutada, mida see auto veel pakkuda suudaks, kui päriselt ringrajale ei kipu.

Alati perfektne ja kiire käiguvahetus ning pidamist rohkem, kui sellega Eesti teedel midagi peale oskaks hakata, tagasid kenasti poleeritud sõiduelamuse. Seat Leon CUPRA on üks väga hea auto ja Kauri arvustusega saan nõustuda täielikult, kuid elevuse puudumine ka tavalisematel sõitudel oli minu jaoks üllatav puudus.

Issand, kas jälle jõuame tagasi selle paganama manuaalkastini?

Murettekitav oli ka see, kui pärast CUPRA sõitu sain naeratuse kohe näole enda autos, kui kurvi pidurdades vahetasin heel and toe tehnikaga paar käiku alla. Seda mulle CUPRA ju pakkuda ei saanud…

Enne CUPRAga sõitmist olin kindel, et minu jaoks on see parim auto, mida 30 000 euro eest osta saab ja tegelikult on see vist nii ka praegu. Vist.

Klassi tuli uus õpilane…

Kui mulle ulataks keegi 30 000 eurot ja ütleks, et osta endale üks uus auto, siis oleks ma kuus kuud tagasi ostnud 99% tõenäosusega just proovisõidus olnud Cupra, seda küll sinise värvitooni ja panoraamkatusega. Nüüd aga pole ma enam nii kindel.

Ma pole kindel seepärast, et mitu kuud enne CUPRAt, tänavu aprilli alguses, sõitsin ma Hyundai esimese päriselt sportliku luukpäraga, milleks oli i30 N. Lõuna-Korea masinal oli 25hj vähem, mis jõudis ainult esisillani ja oli mõnes mõttes täiesti tundmatu sõiduk, sest midagi selle laadset polnud Hyundai varem teinud.

Seevastu omas i30 N vapustava tunnetusega manuaalkasti, lapselikult paukuvaid summutitorusid ja pea alati lustlikku sõidumaneeri.

Pärast endale üllatavat lõbusat proovisõitu Hyundaiga olen ma selle auto erinevatel testidel silma peal hoidnud eriti tähelepanelikult ja tundub, et ka teised jagavad seda vaimustust.

Hyundai i30 N on haaranud autoajakirjanike südamed üle maailma leides kiitust Saksamaal ja Suur Britannias. Ka minusse jättis Lõuna-Korea sportlik luukpära kustumatu jälje, mis pani selgelt mõistma, et kiirem pole alati parem.

Mis ma teen siis nüüd?

Ja mis on mu käega katsutav unistuste auto nüüd? Ma pole päris kindel, sest kaine mõistusega otsustades oleks see siiani Leon CUPRA universaal. Aga pärast kiiret proovisõitu ihkab süda vist midagi erksamat ja elamuste rohkemat, kui CUPRA universaal seda on. Kui äkitselt kukuks sülle 30 000 eurot, saaksin vastuse kindlasti teada.