Iga sõiduk, mis ei ole hall või valge, saab meilt juba ühe punkti vähemalt.
Olen ma rääkinud, et mu mitte väga pikka isiklike autode nimekirja mahub ka kolm aastat uuena ostetud Citroen C4 Picasso roolis? Diiselmootor, manuaalkast ja viis istekohta. Ei kõla just väga tõsise autofänni valikuna, ma tean.
Teisalt, ma ei mäleta sellest ajast ka ühtegi negatiivset emotsiooni. Auto vajas paar korda garantiid elektritõrgete osas (tagaluuk ei avanenud), aga midagi muud küll ei juhtunud. Sõitsin läbi 100 000 kilomeetrit ja kasutasin garantiiaja lõppu vabandusena osta omale Alfa Romeo. Suhteliselt tavaline lugu, eks.
Auto nii öko, et ise ka ei uskunud
Postiivseid emotsioone mäletan küll. Tegin kord ökosõitu Tallinnast Viljandisse. Ilusti märkide järgi ja tarbetult ei uimerdanud. Samas, ei rapsinud pedaaliga, pidurdasin pigem käiguga ja kõik muu ökotarkus. Kompuutri järgi keskmine kulu oli lõpuks 3,9 liitrit saja kilomeetri kohta. Suur mahtuniversaal, mitte mingi kergkaallane.
C5 Aircrossi esiklaas on tavamõõdus ja avarust lisab panoraamkatus (lisavarustuses).
Lisaks see avarus! Munajas kuju, hiigelsuur esiklaas, ei mingit kardaanitunnelit ja taga kolm eraldi istet. Täitsa ilusad ajad olid. Ahjaa, näidikutebloki taustavärvi sai valida.
Avastasin muuseas, et see on hetkel jälle müügis. Mõni aasta tagasi nägin teda samuti, siis oli märge juures, et “mootori rikkega”. Nostalgia!
Mõnus ja pehme tugitool
Citroen tuli hiljuti välja uue linnamaasturiga C5 Aircross ja ma sõitsin sellega ühe nädalavahetuse. Rõõm tõdeda, et ma tundsin ennast seal jätkuvalt väga hästi.
See on ka Citroeni enda poolelt kõige enam rõhutatud omadus. C5 Aircross peaks olema hiiglama mugav ja mõnus sõiduk. Kuigi käigukangi ees on olemas ka nupp “Sport”, siis automüüja sõnul tegelikult mingit sportlikku ambitsiooni sellel autol pole. PSA grupis jäetakse see roll pigem Peugeot kanda.
Kujutage ette filmielamust. Üks võimalus on seda vaadata tipptasemel 5D kinos, kus kõik ekraanil nähtav jookseb sulle kehasse – värinad, pöörded, hüpped ja ehmatused. Väljud saalist, pulss 200 peal ja selg higine.
Proovisõidu autol olid ajutiselt 17″ rattad, aga tegelikult liiguvad need pigem 19-tollistega
Või siis vaatad filmi oma mõnusast ja pehmest tugitoolist, heli mõistliku tugevuse peal, põleb isegi hämar tuli ja WC-sse saab minna nii, et keegi ei sisista su peale. Citroen C5 Aircross ongi see tugitool.
Sõiduomadused ilmselt ei kannata siis kriitikatki?
Istmepolster on tavapärasest 15 mm paksem ja vedrustus pole küll õhkpatjatel, aga erilise lahendusega õliamort, kus vastavalt löögi tugevusele läbib õli erineva avause suurusega düüse. Seega peaks järsema paugu korral reageerima ühte ja sujuva õõtsumise korral teistmoodi. Eesmärk üks – juht ei pea tundma, mis rataste all toimub.
Arusaadav, et nüüd tekib siis kohe küsimus juhitavuse kohta. Hinnatakse ju head juhitavust selle järgi, kui palju infot sinuni jõuab nii tagumiku kui rooli kaudu. Citroeniga jõuab … piisavalt.
Selline pehme troon. Tõepoolest on mugav, aga samas piisavalt toekas, et mitte teistpidi halvasti mõjuma hakata.
Sõidukogemust saabki vast kõige paremini kirjeldada väljendiga “mis sõit?” Alustad ühest punktist ja jõuad teise. Tehtud. Auto ei nõua sinult mitte midagi ja ei anna sulle mitte midagi. Natuke nagu takso tagaistmel. Ja ma olen kindel, et enamike tavakasutajate jaoks on see täiesti ideaalne lahendus.
Auto on saadaval ainult esiveolisena, aga kuna ka Citroen kasutab Peugeot poolt hiljuti tutvustatud Grip Control tarka esirataste juhtimise süsteemi ning põhja kõrgus maast on tervelt 23 sentimeetrit (rohkem kui Toyota Land Cruiser vedrustuse tavaseades), siis näiteks 4. märtsi lumeuputuses oleks C5 Aircross olnud võitjate poolel.
Mitte päris Rolls-Royce, aga samas 10 korda odavam
Proovisin Aircrossi väga libedatel ja treppisõidetud kruusateedel, Tallinna “parimatel” tänavatel ja neljarealisel kiirteel.
Maateedel ulatusid paksud lumevaalud kohati tee keskele. C5 lõikas sealt sundimatult läbi.
Sama asi igal pool – sõidad, kuulad kasulikke podcast’e või lased Spotify’l end (halvasti) üllatada ning kui oled elus mänginud oma kaardid õigesti, siis on sul kõrval sõber või lausa elukaaslane, kellega on hea vestelda.
Kindlasti ei tasu eeldada Rolls-Royce’i tasemel mugavust. Kuulda on nii tuulemüra kui ka rehve, aga vähe. Arvestada tuleb, et selle auto hind algab 22 000 euro juurest ja lõppeb 35 000 euroga.
Interjöör ei ole nii väljakutsuv kui välisdisain. Käigukangi kõrval olev suur pöördnupp on maastikurežiimide valimiseks.
Interjööris Citroen väga ei vigurdagi ning osad detailid on samad, mis Peugeot’l. Näiteks erilise kujuga käigukang. Kõik asjad leiab piisavalt kiiresti ning nagu sõiduomadused – stressi ei tekita.
Päris suur väljakutse müügimeestele – disain
Kui C5 Aircross võiks olla ideaalne auto inimesele, kes tahab lihtsalt mõnusat linnamaasturit, ilma igasuguse “muutuv klapiajastus-KERS-süsinikkiud-MacPherson-tüüpi-vedrustus” jututa, siis Citroeni müügimeestel on vaja ületada väga suur mägi nimega disain.
Ma tean, et maitse üle ei vaielda ning igaühel on oma lemmik. Oma praeguse disainisuunaga on prantsuse tootja liikunud aga kuhugi kahtlasesse kohta. See ei ole ülevõlli funky, see pole ka tagasihoidlik. See on kummaline, aga mitte tingimata heas mõttes.
Tagurdamisest oli kopp nii ees. Noh, selline nali või nii.
Ustel ja auto alumises servas oleva plastiku müüb maha küll, sest see on ju praktiline ja kaitseb parklalöökide eest. Need mitmeosalised kissis esituled on juba keerulisem.
Kuna disain on asi, mida on väga raske kaitsta või ostjat ümber veenda, siis loodan, et iga Citroeni müügimees saab praeguste mudelite müümise pealt veidike suurema boonuse.
Kütusekulu on tõusnud
Võrdlesin oma vana Citroeni ja uut Aircrossi. Tühimass on mõlemal sarnane, umbes 1,6 tonni. Mõlemal on 1,6-liitrine diiselmootor, hobujõudusid 110 ja 130 Aircrossi kasuks.
Tehase andmetel oli mu vana auto kulu maanteel 5,1 ja Aircrossil on see 3,8 liitrit saja kilomeetri kohta.
Tagumised istmed on eraldi liigutatavad ja ka kallet saab muuta.
Reaalses elus kompuutri järgi ei kippunud Aircrossil see alla viie kuidagi kukkuma maanteesõidul, mu Picasso võttis napilt neli liitrit. Võta siis kinni, kas asi talvistes tingimustes või milles. Samas, keskmine natuke üle 6 liitri ei ole ka kindlasti janune auto.
Lõpuks jäi pahasti kõrva ka vidisev salongiventilaator, mistõttu päris vaikuses sõita ei tahtnudki, koguaeg pidi kõlaritest midagi mängima. Arusaadav, et garantiikorras tehtaks see kohe korda, aga miks üldse peab 1800 km sõitnud autol selline viga olema?
Meeldiv tüüp, kes ei sega mitte kedagi
C5 Aircross on väga mugav linnamaastur, mis saab hakkama ka tsipake raskemal maastikul või lumes. Ta ei lumma sind, sa ei vihka ega ihale teda, ta ka ei häiri sind kuidagi. Need kõik on karakteristikud, mis suuremale osale autoostjatest sobivad.
Kuidas tundub? Kas see esiots pigem meeldib või mitte? Ma enam ei suuda isegi otsustada.
Nagunii ostetakse kõik uued autod ainult garantiiajaks ja liisingusse, seega pole vaja väga ka põdeda, et kas ikka Citroen peab vastu või ei. Nagu elu näitab, siis autot, millel ühtegi probleemi pole, ei ole veel leiutatud. Olenemata hinnast või margist.
oznor
cof
cof
Kuidas tundub? Kas see esiots pigem meeldib või mitte? Ma enam ei suuda isegi otsustada.
cof
Tagurdasin, aga kopp oli ees. Noh, selline nali või nii.
C5 Aircrossi esiklaas on tavamõõdus ja avarust lisab panoraamkatus (lisavarustuses).
Proovisõidu autol olid ajutiselt 17″ rattad, aga tegelikult liiguvad need pigem 19-tollistega
ptr
cof
Maateedel ulatusid paksud lumevaalud kohati tee keskele. C5 lõikas sealt sundimatult läbi.
Tagumised istmed on eraldi liigutatavad ja ka kallet saab muuta.
Interjöör ei ole nii väljakutsuv kui välisdisain.
Selline pehme troon. Tõepoolest on mugav, aga samas piisavalt toekas, et mitte teistpidi halvasti mõjuma hakata.
Jah, osta,
Väga mugav linnamaastur, mis suudab vajadusel ka paksemast lumest läbi minna. Auto, mis ei sega mitte kedagi ja ühtegi loogilist argumenti mitteostmiseks ei ole. Juhul muidugi, kui disain meeldib.
