Õige pea pärast M25 peale keeramist märkasin, kuidas mu mikroskoopiline külaline seda sisse üritas lülitada. M40 peal paistis ta juba meeleheitel, sest ilmselgelt ei tahtnud see kuigi hästi õnnestuda.

Tükk aega hiljem, keset käänulist ja võluvat A44, kuulsin aga kõnekat piiksu, mis andis märku, et viimaks kõik töötas. Tüdruk kädistas midagi elektroonilisse imemasinasse. Ning hoidis seda siis mu kõrva ääres, et see saaks elektroonilise Stephen Hawkingina leelotada: “Auto halb.”

Merehaigus on jäle… mis toob meid Mercedes-AMGni

Järgmise kahe nädala jooksul oli tal halb pärast tuunikalakonservi, kartulipudru, jäätise ja sisuliselt kõige surnu söömist.

Aga võin kihla vedada, et kui tal palutaks nimetada oma reisi absoluutne madalhetk, valiks ta tolle seal A44-l kahemeetrise koletise kätevahel, samas, kui kogu ta maosisu teeäärsesse võssa voolas.

Merehaigus on jäle. Soov surra tuleb kohe südamest. Kord nägin üht meest lamamas La Manche’i praami tualetis. Reis oli erakordselt karm ja kõik öökisid nii, et tekkimas oli oksejärv. See kippus üle ujutama seda vaest meest, kes minu sisenedes avas vaid ühe silma ja lausus lihtsalt: “Tapa mind.”

See valu oli nii tuttav. Kord käisin Lõuna-Prantsusmaal laevareisil, kus isegi õrn kõikumine tõi kaasa säärase tõve, et anusin sõpradelt oma mõrva. Mõtlesin seda täiesti tõsiselt. Selgitasin neile isegi, kus asuvad noad ja milliste roiete vahele nad mind pussitama peaks.

Kõik see toob mind mugavalt Mercedes-AMG GT-ni. Esimese hooga pidasin seda vaid pöörase heli ja üles avanevate ustega vana hullu SLS AMG mahedamaks ja realistlikumaks versiooniks. Eeldasin, et tegu on ühekordse turundustrikiga.

Terve seeria

Aga ei. Mercedes on teinud sellest terve seeria. Lausa nii põhjaliku, et sul on võimalus öelda, mitut hobujõudu soovid ja millises toonis istmekatteid eelistad, kas tahad katust või mitte, auto värvist kõnelemata.

Nojah, olin juba sõitnud superpuise ja möirgava GT R kupeega, mis tekitas minus segaseid tundeid. Nii et mõtlesin – suvi ja puha takkapihta –, et peaksin proovima pisut vähem võimsat, aga siiski üsna jaburat GT C roadster’it.

Täpselt nagu Ma-Ausõna-Olen-Ralliauto-GT-R-il, on sellelgi nelivedu. Ja kui su eesmärk on Nürburgringi rekord – mida GT R hoiab parasjagu omasuguste tagaveoliste hulgas –, on see muidugi vapustav. Nagu nelja juhitava rattaga autoga sõites ikka, ajab selle juhitavuse täpsus ja kiirus sind täielikku hämmingusse.

Mina polnud aga Nürburgringil. Olin Oxforshire’is ega sõitnud ka kuigi kiiresti, ent mu kaasreisija palus mul peatuda. Sest ta oli süda paha. Viimati juhtus see meil Posrche 911-ga. Millel on samuti nelivedu.

Häda on selles, et kui rooli kasvõi grammi võrra liigutada, reageerib auto kohe. Ja järsult. Nii et sõitjal pole mahti end selleks valmis panna ega oma kõhtu hoiatada. Sulle kui juhile võib see tunne vägagi meeldida. Kaasreisijale paraku mitte nii väga.

Kahju, sest selles autos on palju meeldivat. See näeb välja nagu traditsiooniline AMG toode. Suur, raske ja uhkeldav. Tegelikult on see siiski kergem, kui ette kujutad – tänu raamile, mis tehtud heeliumist, ja pagasiluugile, mis tehtud lausa nõiakunstist. Kuskil seal on isegi magneesiumi.

Äratab kõik 20 km raadiuses

Kõik see tähendab, et turbo V8-l, mis reageerib sama kiirelt nagu rool, on kaasas vedada palju vähem, kui sa arvad. Mis tähendab, et auto on korralikult kiire. Üle 300 km/h kiire. Ühtlasi sööstab see gaasi vajutades kohe nina püsti, madalstardist minema.

Tahaksin öelda, et selline kiirus tuleb üllatusena. Aga ei. Jabur kiirus on selge selsamal hetkel, kui mootori tööle paned ja sellega kõik 20 km raadiuses viibijad unest välja ehmatad. Küll aga on üllatav see, kui paljut sellest kiirusest saab nautida, katus maas. Tõeliselt tüüne sõit, pole midagi öelda.

Ja ilus ka. Olgu, et käigukang asub su küünarnuki juures ja et nuppe on palju ning need ajavad segadusse. Enda meelest lükkasin kord välja stopp-start funktsiooni, aga tegelikult veetsin terve päeva kolmandal käigul, sest olin tegelikult seitsmeastmelise automaadi manuaalselt kolmanda käigu peale sättinud.

Hädaldada tahan ka, aga vaid pideva põrutamise üle. Vedrustus on jäik – liiga jäik – ja seda poleks vaja, sest tegu pole ringrajaautoga. See on nägus vaata-kuidas-ma-kruiisin-siin-bulevardil-auto. Või siis maanteede ja kiirteede jumalanna. See peaks olema pehmem. Ja see saaks tõesti hakkama ka ilma neliveota.

Mercedes ei peaks kõigest väest püüdma teha sportautosid. See on Porsche töö. Selle asemel peaksid nad viima selle auto tagasi pabertahvli ette tagasi ja leidma juba olemasoleva seast üles see AMG Mercedes. Siis oleks see absoluutselt vaimustav.

Jah, osta,

sest see on ilus, kiire, täiesti nauditav ka ilma katuseta, kuigi vedrustus võiks olla pehmem.

Mercedes-AMG GT C roadster