Julgen seda väita, kuna sõitsin kunagi pidurivaba rekkaga läbi Myanmari ja sain enam-vähem hakkama. Aga kui kord Renault A610 rool lukustus, lendasin kohe teelt välja.

Häda on muidugi lihtne: selleks, et päästa jääkaru, on Mini Countrymanil elektriline roolivõimendi. Ja kui miski on elektriline, läheb see ühel päeval kindlasti katki, mistap tuleb see olukorra parandamiseks välja ning seejärel uuesti sisse lülitada. Tühja sellest, kui tegu on wifi-ruuteriga, aga rooliga? Sõidu ajal? Hmmm.

Elektroonikat ei saa usaldada

Charles Babbage, arvuti isa, kõneles kunagi masinate veatust töökindlusest. Aga me ei kasuta enam masinaid, sest oleme võtnud pähe, et rajakaardid ja klahviklõbin aitab meid edasi paremini.

Ei aita. Mida aitavad suurepäraselt tõestada Countryman ja üks peagi “The Grand Touri” eetrisse jõudev saatelõik. Selles viisime mõned lõbusad maasturid Kanadasse, kus need ei saanud millegagi eriti hakkama. Ning kui palusime neil pisut nelivedu demonstreerida, vastasid nad rikkiminekuga. Elektroonika andis lihtsalt alla.

Kõik tähed tähestikus ei ole võrdsed

Ja see toob mind tänase kõnealuse ehk Hyundai i30 N-ini, millel on kaks spidomeetrit. Ma ei tea, miks. Üks on analoog ja teine digitaalne. Ja mitte hetkekski polnud need kiiruses ühel nõul. 5 km/h vahe püsis pidevalt. Aga kui need mõlemad olnuks kinnitatud päris kaablitega päris rataste, mitte mõne nohiku märja unenäo külge, poleks seda kõike juhtunud.

Üks kana on mul selle uue luukpäraga kitkuda veel. Selle nimi: i30 N. Mõned tähed töötavad kapotil hästi. G, T, V, R, I ja S näiteks. B, D, U, J ja L mitte. Aga kõige hullem täht on N. Muidugi selgitab Hyundai seepeale, et N märgib seda, et auto arendati välja Nürburgringil, aga seda pole põrmugi vaja. Me taipame isegi.

Sama hea kui Korea kaheraudne

Hyundai – mis pole iial enne luukpära tootnud – on ostnud raamatu “Kuidas kopeerida Golf GTI-d” ning pidanud retseptist rangelt kinni. Nad on võtnud tavalise viieukselise luukpära – säärase, mida ostavad inimesed, kes kannavad mütse – lasknud selle madalamaks, lisanud kaheliitrise turbomootori ja punaseid keredetaile ning hei presto!, ongi valmis üks kuum väike luukpära … mida mitte keegi ei soovi, sest nad eelistavad VW Golfi, aitäh, või Renault’d või Fordi.

Paraku pole see kõik, sest selle asemel, et minna varustajate juurde, kes teavad, mida nad teevad, võtab Hyundai kõik tootmiseks vajaliku – pidurid, vedrustuse ja muu – täiesti tundmatutelt Korea firmadelt. Ja see teeb välja sama nagu omada Korea kaheraudset või Korea kella. Ainus ahvatlev asi võib selle puhul olla väga madal hind.

BMW M-mudelid ja Hyundai

Lähemalt uurima hakates on selle varustuses kõik, mis Golf GTI-s kuulub lisade nimekirja. Enamgi veel, selle auto lõi (huvitaval kombel 15 kuuga) mees, kes vastutab ka kõigi viimase aasta BMW M-mudelite eest.

See mees teab, mida ta teeb, ja see paistab välja ka sellest autost, mis kõigist teoreetilistest ning kiirusega puusse panemise probleemidest hoolimata on täiesti vaimustav.

Tavalisel päeval ja tavalisel teel on see meeldivalt tähelepandamatu. See on vaikne ja mugav ning sel on palju vidinaid, mis aitavad su meelt lahutada. Mu lemmik on nupp, mis muudab summuti üleni lärmakaks.

Sest siis pööravad inimesed sulle viimaks tähelepanu. Ja mõtlevad: “Miks see mütside transpordivahend küll sedasi müriseb? Ja iga kord haugatab, kui tal palutakse käiku vahetada?”

Efekt on sama nagu salaagenti vaadates. Ta kannab kena ülikonda ja soengut ning võiks olla Wall Streeti ametnik. Ainult lähemalt uurima hakates märkad kõrvamikrit ja pingsalt kuulatades kuuled mingit juttu tulistamisest.

“Sõgeda Jobu”-režiim

Hyundai on säärastes asjades üllatavalt osav. Selle elektroonika – mis läheb muidugi kohe katki – lubab valida muljetavaldava 1944 režiimi vahel.

On Sport ja Sport+ ja kõiksugu individuaalsed seaded lisaks, mis lubavad kõik sättida iga juhi isiklike eelistuste järgi. Ning ükskõik, milline su valik on, ei saa see olla vale. See auto lihtsalt töötab.

Kui tahaksin tähte närida, võiksin väita, et Renault on käe all mõnusam ja Golf GTI käitub oma esidifriga karmil esimese käiguga mäkketõusul paremini, kuid üldiselt on i30 N kullapai.

Isegi “Sõgeda Jobu”-režiimil pole see kaugeltki konarlik ja ebameeldiv.

Eriti meeldib mulle selle pöörete lisaseade, mida esimest korda tutvustas Nissan 370Z. Olen alati imestanud, miks rohkem tootjaid seda kopeerida pole võtnud, sest selle ülesanne on anda automaatselt vahegaasi, kui käiku allapoole vahetad. Ja kuna see teeb seda mehaaniliselt, töötab see ka tükk aega pärast seda, kui Apple CarPlay ja GPS on peast segi läinud.

Osta, kui usaldad Donald Trumpi

Mõned ütlevad, et sidur hammustab liiga kõrgelt ja et nad ei osta seda, kuna see tehti meelega nii. Aga see on parandatav umbes viie sekundiga. Sest seegi käib mehaaniliselt. Kõik on jonksus hetkega.

Minu meelest on vaid mõned põhjused, miks N-i mitte kaaluda, kui sul on tegelikult ka tõsine soov osta viie uksega pere-luukpära, millel on taga kokku volditavad istmed ja ees ohtralt ponisid.

Esiteks pead sa inimestele ütlema, et soetasid Hyundai, mis kogu ralliedust hoolimata teeb välja sama, kui teatada, et su põis on just lõhkenud.

Ja siis veel see probleem Kim Jong-Uniga, kelle laperdavad raketid võivad ühel päeval su garantii pea peale pöörata. Kui sulle tundub sel rindel kõik korras, sest Donald Trump vastab seejärel kohe rahulikult ja läbimõeldult, siis tundub i30 N täiesti mõistlik valik.

See tuli ei tea kust ning muutus kohe jõuks, millega tuleb arvestada.

Jah, osta,

kui sa oled vaimselt valmis ütlema oma tuttavatele, et sa ostsid Hyundai, siis on see väärt ost. Rohkelt varustust ja sõidab imeliselt.

Hyundai i30 N