Suurtest sai kõrini
See lugu algab sellest, kuidas müüsin suvel oma Toyota Land Cruiseri ja Honda CR-V maha, ja ostsin 2 uut Civicut. Ma olen küll elus armastanud rohkem suuri autosid, kuid ühel hetkel tuleb ikka see aeg, kus tahad igakuised 2000 eurosed autokulud 600 euroste vastu vahetada, sest saad aru, et need suuremad masinad ei paku sulle tegelikult midagi, mida sa neilt ootad. Et sa jääks laupkokkupõrkes terveks, mitte vigaseks. Et nad viiks sind punktist A punkti G. Et nad ei jätaks sind metsas hätta. Et nad on tõestus sellest, et unistused on täituvad. Teate küll. Kõik need mõttetud ootused, mida me elututele asjadele seame.
Fanboy käitumine
Miks ma just need Civicud ostsin? Mul on Hondadega kaugeleulatuv suhe. Mu esimene auto oli Honda Civic ’89. Ja kahetsen siiani, et ei ostnud kunagi CR-Xi, seda mida nad 89-91 tootsid. Siis on mul olnud veel CR-Z hübriid, 2010, meeletult ilus tegelane, aga kahjuks veidi poolemeelse mootoriga. Ja nüüd viimatine CR-V 1,6 diisel 2013, mida mu lapse ema kasutas. Lisaks paadimootorid, muruniidukid jms. Ikka Honda. Mu isiklike Range Roverite ja Land Cruiseri kõrval oli alati ka kuskil mõni Honda. Võibolla sellepärast, et vahepeal põhitööna tegin Hondale kõiki nende Baltimaade reklaamikampaaniaid, kõik need legendaarsed 100 põhjust miks osta CR-V jne. No ja selle käigus hakkasin ka ise uskuma, et tegu on hea brändiga. Olen olnud nende aus fänn. Suhteliselt pikalt. Pagasiruumis on tänagi nende logoga saunalina juhuslikeks rannaskäikudeks.
Ma istusin jälle öösiti telefonis, ma googeldasin arvustusi, ma stalkisin teda foorumites…
Mulle ei meeldinud vahepealsed Civicud sest nad olid kaugenenud oma algsest ideest olla sportlik ja kättesaadav linnaauto, ilma liigsete vidinateta kuid särtsaka käiguga. Ei meeldinud disain, ei meeldinud mootorid, ei meeldinud miski. Aga nüüd 10. põlvkonna puhul meeldis kõik. Meeldis, kuidas Type R Nürburgringi rajarekordi kinni pani, meeldis see luukpära tahumatult ülbe disainijoon, meeldis idee liikuda tagasi sportlikuks ja tuua turule uued pisikesed turbomootorid, mille näitajad oleks kõigist eelnenuist peajagu üle.
Ühesõnaga oli see armumise tunne, mille vahepeal automaailmas unustanud olin tagasi. See tunne, mis mul kunagi CR-Xi ja CR-Z vastu tekkis. Näiteks uus “3ne bemm”, see nooruslikkuse etalon, hakkas mulle uue Civicu kõrval tunduma kole ja loll. Ma olin näinud Civicut ja armumine oli päris. Ma istusin jälle öösiti telefonis, ma googeldasin arvustusi, ma stalkisin teda foorumites ja ostuotsuse hetkeks oli kõik selge, mida head ja halba ta kohta turgudel arvatakse. Olin ta vigadega nõus, plussid lihtsalt olid nii palju suuremad.