Sass Henno 2 Honda Civicut: osta ära ja ära osta

Jah, osta,

Civic on jälle äge. Aga ainult 1,5 liitrise mootoriga. 1,0 on täielik õnnetus, teeb kõike palju halvemini ja võtab rohkem kütust.

Suurtest sai kõrini

See lugu algab sellest, kuidas müüsin suvel oma Toyota Land Cruiseri ja Honda CR-V maha, ja ostsin 2 uut Civicut. Ma olen küll elus armastanud rohkem suuri autosid, kuid ühel hetkel tuleb ikka see aeg, kus tahad igakuised 2000 eurosed autokulud 600 euroste vastu vahetada, sest saad aru, et need suuremad masinad ei paku sulle tegelikult midagi, mida sa neilt ootad. Et sa jääks laupkokkupõrkes terveks, mitte vigaseks. Et nad viiks sind punktist A punkti G. Et nad ei jätaks sind metsas hätta. Et nad on tõestus sellest, et unistused on täituvad. Teate küll. Kõik need mõttetud ootused, mida me elututele asjadele seame.

Fanboy käitumine

Miks ma just need Civicud ostsin? Mul on Hondadega kaugeleulatuv suhe. Mu esimene auto oli Honda Civic ’89. Ja kahetsen siiani, et ei ostnud kunagi CR-Xi, seda mida nad 89-91 tootsid. Siis on mul olnud veel CR-Z hübriid, 2010, meeletult ilus tegelane, aga kahjuks veidi poolemeelse mootoriga. Ja nüüd viimatine CR-V 1,6 diisel 2013, mida mu lapse ema kasutas. Lisaks paadimootorid, muruniidukid jms. Ikka Honda. Mu isiklike Range Roverite ja Land Cruiseri kõrval oli alati ka kuskil mõni Honda. Võibolla sellepärast, et vahepeal põhitööna tegin Hondale kõiki nende Baltimaade reklaamikampaaniaid, kõik need legendaarsed 100 põhjust miks osta CR-V jne. No ja selle käigus hakkasin ka ise uskuma, et tegu on hea brändiga. Olen olnud nende aus fänn. Suhteliselt pikalt. Pagasiruumis on tänagi nende logoga saunalina juhuslikeks rannaskäikudeks.

Ma istusin jälle öösiti telefonis, ma googeldasin arvustusi, ma stalkisin teda foorumites…

Mulle ei meeldinud vahepealsed Civicud sest nad olid kaugenenud oma algsest ideest olla sportlik ja kättesaadav linnaauto, ilma liigsete vidinateta kuid särtsaka käiguga. Ei meeldinud disain, ei meeldinud mootorid, ei meeldinud miski. Aga nüüd 10. põlvkonna puhul meeldis kõik. Meeldis, kuidas Type R Nürburgringi rajarekordi kinni pani, meeldis see luukpära tahumatult ülbe disainijoon, meeldis idee liikuda tagasi sportlikuks ja tuua turule uued pisikesed turbomootorid, mille näitajad oleks kõigist eelnenuist peajagu üle.

Ühesõnaga oli see armumise tunne, mille vahepeal automaailmas unustanud olin tagasi. See tunne, mis mul kunagi CR-Xi ja CR-Z vastu tekkis. Näiteks uus “3ne bemm”, see nooruslikkuse etalon, hakkas mulle uue Civicu kõrval tunduma kole ja loll. Ma olin näinud Civicut ja armumine oli päris. Ma istusin jälle öösiti telefonis, ma googeldasin arvustusi, ma stalkisin teda foorumites ja ostuotsuse hetkeks oli kõik selge, mida head ja halba ta kohta turgudel arvatakse. Olin ta vigadega nõus, plussid lihtsalt olid nii palju suuremad.

Keskkonsooli mahub Glock 17 koos varusalvedega

Paari kuuga sain oma maasturikestest vabaks ja mitte miski ei seisnud enam minu ja uute Civicute vahel. Mina tahtsin musta Sport Plusi 1,5 mootoriga, kuna ei tahtnud alla anda “Länkari” 190 hobujõulisest võimsusest. Mu lapse ema tahtis punast Executive 1,0 automaati, kuna oli harjunud oma CR-V 4,8 liitrise kütusekuluga. Kõik tundus mõistlik. Kõik tundus nii õige. Võtsin ta enne ka 3ks päevaks proovisõiduks, tegin Eestile 1000 km tiiru peale ja veendusin, et kõik mis arvustajad olid rääkinud vastas tõele.

  • Sõiduasend on hullult mugav, vaatamata sellele, et iste pole täis arutut elektroonikat. Päev roolis ei väsitanud, vaid oli võrreldav mu Range Roveri aegadega, kus pikad sõidud mööda Baltimaid olid autoga lahedamad kui lühikesed sõidud lennukiga. Kuna sõidan umbes 45-55 000 km aastas, siis asendi mugavus pikkadel trippidel on mu jaoks teema nr 1.
  • Kiirendus ja mootoritöö on super, särtsu on ja salong on mõnusalt vaikne. 182 hobujõudu 1,5 liitrises turbomootoris elavad ilusti oma elu nii nagu peavad.
  • Audiosüsteem on isegi kõige paremas 11 kõlariga varustusastmes üsna kehva ja bassivaba heliga. Kuna teadsin seda ette, siis oli see miski mis mu otsust karvavõrdki ei kõigutanud. Tuunime ära. Pole probleemi.
  • Ekraan ja elektroonika on su telefonist uimasem ja lahjem, nagu autodel ikka, aga samas saad kasvõi kõige madalamas varustusastmes kaasa kõik kaasaegsed luksusvidinad, püsikiirushoidja, joonejälgija, eessõitjahoidja, isepidurdaja, tagurduskaamera jne.
  • Ja ta kurat oli ikka nii ilus ja andekas. Tead seda tunnet, kui tuled hotellist väja ja vaatad maja ees oma autot ja mõtled rõõmsalt: “Jaa.” Meie 3 proovisõidu päeva olid kõik sellised. Ideaalsed. Lisaks veel kõik need asjad, et tagaistmetel on ruumi, lapsetoole paigaldada on mõnus ja luukpära võimaldab ratta pagasiruumi visata  (okei, mul on BMX, mitte midagi suurt).
  • Kõik on mõnus. Katuseluugil on helivõrk, mis võtab selle undamise ära, ja päris mitu asja on andekalt loodud. USB pesad on peidus, nii et laadija juhtmed ei lähe sõlme, keskkonsooli panipaik on nii suur, et saad 2 kohvitopsi, rahakoti ja Glock 17 koos varusalvedega sinna ilusti ära panna. Relvahoidmiskohad Civicus. Mõtelge, kui äge see on.

Kui prooviauto Hondasse tagasi viisin ütlesin täiesti siiralt, ma ei saa aru, miks kõik uute Civicute vastu ei vaheta oma praeguseid elukaaslasi. 3. seeria BMW sama targa varustusega maksab mitte 25 000 vaid 51 000 ja ei näe pooltki nii äge välja. Pakkusin Hondale, et võin teha ülemaailmse kampaania Civiliseerige Eesti, Civiliseerige Läti ja nii edasi. Civicu vastu vahetamine igas riigis. Honda turuosa vähemalt 15% peale. 2 aastaga. Let’s go! Nii väga uskusin sellesse uude Civicusse. Kogu südamest.

Ja siis tuli argipäev

Nagu igas suhtes. Reaalsus on midagi muud kui mesinädalad. Ütlen kohe ära, mis mu point on. See Honda uus spetsiaalselt selle 10. põlvkonna Civicu jaoks aretatud 1,5 liitrine turbomootor automaadiga on super valik. Selle 182 hobujõudu saad sa väga hea hinnaga ja sõita on mõnus. Kui sa vähegi kahtled, siis kuula mind. Proovi. Sõida. Osta ära. Ta on täpselt see, milleks Civic tehti. Olla sportlik ja stiilne. Ja kättesaadavas hinnaklassis. Minu raske jala 2000 km kulu on 7,1. Aga seal on juures ka fun factor.

Aga see 1,0 turbomootor oma 129 hobujõuga on häving. Sellega ei sõitnud ma muidugi ka kolme proovipäeva vaid käisin ühe tunnikese Lohusallu ja tagasi. Ja see oli viga. Ära mingil juhul selle mootoriga Civicut osta. Esimese 2000 km kütusekulu tuli tal 7,2, millest enamus on maanteed. Ja mu lapse ema ei sõida kunagi maanteel isegi kärbsest mööda, ta on väga ettevaatlik. Olen ise näinud. See on seesama juht, kes sõitis 3 aastat CR-V-ga soodsamalt kui tehase kütusekulu näitajad olid. Nii et mingit juttu, et eks see sõltub sõidustiilist ka, on siinkohal kohatu rääkida. Või et eks iga mootor vajab sissesõitmist. Või et ega need tehase numbrid nüüd nii täpsed ka pole ja need on saavutatud kuskil laboritingimustes. On mul ju olnud Hondasid, mis on sõitnud täpselt tehasenumbritega ka.

Honda Civic

Kutsuge see kuradi 1,0 tagasi.

Oleks ma ostnud ainult 1,5 mootoriga Civicu, oleks see lugu olnud siin kiidulaul uuele Hondale. Aga kuna tegin selle fanboy vea ja ostsin kaks tükki, siis praegu on tunne, et olen poolega petta saanud.

Loodan, et see 1,0 kutsutakse tehasesse tagasi või tehakse korda või nüüd keegi ütleb, et mingi seadistus oli vale ja pannakse arvuti külge ja mu 1,0 hakkab käituma nagu oma suurusele kohane. Kuid esimese 2000 km puhul see, et 1,0 võtab rohkem kui 1,5 on ikka feilimaiguline asi. Müüja ütles ka, et oota ja kannata, küll läheb ajapikku korda see kulu. Aga ma ei usu. Kui miski muutub, eks ma kirjutan uuesti.   

Jah, osta,

Civic on jälle äge. Aga ainult 1,5 liitrise mootoriga. 1,0 on täielik õnnetus, teeb kõike palju halvemini ja võtab rohkem kütust.