Test

Tarmo Tähepõld: kosmoses eksleb auto, Marsil rallivad kulgurid, aga autotootjad jahivad jätkuvalt ringiaegu

Musklis ja jõuline välisilme, aga oluline asub hoopis sees. Autol siis. Fotod: Paula Johanna Adamson

Jah, osta,

Osta kasvõi ainult kihvti ekraanilahenduse pärast. Kui sinus on sügaval peidus ka autoinimene, siis otsi ainult natuke raha juurde ja vali juba 6-silindriline mootor. Kui ei ole, siis teeb see neljane ka kõik ära, mis vaja.

Jalgpalli vaatan ma ainult siis, kui on EM või MM, sõpradega tehakse ennustusvõistlus ja tekib väike hasart. Otsest huvi pole, aga kõik vaatavad nagunii. Pole mõtet väga vastu võidelda ja üksi kartuleid kõblata või ukakat mängida.

Jalkastaare tean ka pigem selle järgi, kes on uudistest läbi käinud oma erilise autosoetuse, totaka autosoetuse või lõtvade elukommete tõttu.

Mul on muidugi oma lemmikriigid (justnimelt riigid, mitte koondised), kelle poolt olla, aga kui need ei mängi, siis langeb eelistus “kaotajale”. Tekib sümpaatia ja poolehoid, kui mõni tore tiim on jubedat koslepit saamas. Mis siis, et juba 5:0, aga vaata, kui vahvasti panevad edasi!

Linnamaasturite teemaline kähmlus

Ilmselt natuke sarnane asi toimib ka siis, kui võetakse ette linnamaasturid. Ostjatele need ilmselgelt meeldivad, seda kinnitavad müüginumbrid.

“Jalkamatšiks” läheb hoopis autofännide ja -asjatundjate tulistes aruteludes. Või noh, mis aruteludes. Üldiselt on leitud, et autona on linnamaastur üks läbikukkumine, kohutav travestia või üldse kõige hullem asi, mis automaailmas on juhtunud peale automaatkasti leiutamist.

Saadakse kokku, kirutakse ja sõidetakse seejärel linnamaasturiga koju. “Aa, see, mul abikaasa tahtis, ma ise oleks võtnud selle kahekohalise ja viieliitrise…”

Ellujäämisinstinkt on tugevam kui miski muu

Siis rebingi rinna paljaks ja viskun kaitsele. Peamiselt seetõttu, et sellistes peksuringides üritatakse linnamaasturit kuidagimoodi võrrelda traditsiooniliste (sport)autodega.

Ehk siis nullpunktiks on üks keskmine sedaan ning kõik ülejäänud autod paigutatakse horisontaalteljel pluss- või miinuspoolele. Linnamaasturid ilmselgelt siis liiguvad kõvasti nullist vasakule.

Eelmise põlvkonna lahmakad tagatuled on õnneks kadunud ja selle eest 10 punkti.

Aga ma ei ole sellise konstandina toimiva nullpunkti osas nõus. Näiteks tavaline pereinimene, kes otsib mahukat ja turvalist autot, ei huvitu raskuskeskmest ja g-jõududest kurvis. Suurem = turvalisem. Asju mahub rohkem, avarus on olemas. Ühesõnaga tingimused, mis igapäevases liikluses (ellujäämiseks) on olulised.

Põhimõtteliselt ju mahtuniversaal, aga kõrgem.

Ma mõistan neid täiega. Ükskõik, kui keskkonnakahjulik see pole või kuidas linnamaasturdumine on nagu võidurelvastumine, et kui kõigil on suured autod, siis oma turvalisuse suurendamiseks tuleb osta veel suurem. Inimene on loomult egoist.

Enamik linnamaasturite vastaseid argumente on Kaur Ilves siin väga hästi kirja pannud.

Mis ma selle kõigega jälle öelda tahan?

Mõelge nüüd ühele hästi sportlikult sedaanile. Mõtlesite, jah? Okei, uus GLE-klassi Mercedese linnamaastur on täpselt mitte selline. Ta on suur ja visuaalne teatav ümarus jätab natuke sellise rammumehe võistlustel osaleva islandlase mulje.

Ei mingit kahtlust, et ta jaksaks kolme suure veskikiviga žongleerida, aga võib olla “sihvakas” poleks esimene sõna, mis pähe tuleb.

Õnneks pole 4. põlvkonna autol ka väga raske hea välja näha, sest sellele eelnenud versiooni tagaosa oli täiesti kohutav. Eriti just tuled, mis olid küll suured, aga see eest väga koledad oma auto küljele ulatuva kolmnurgaga.

Automaailmas kipub disain üldse käima kuidagi süsteemselt üles-alla, üle põlvkonna, nagu elektrokardiogramm. Vandenõuteoreetikud on isegi arvanud, et see on sihilik. Vahele tehakse teadlikult mingi vananeva mudeli face-lift, mis oleks kole nagu öö ning siis tulla uue põlvkonnaga välja ja “parandada” kõik disainivead, mis (meelega) sai tehtud.

Sõidab nagu unistus!

Juhul, kui su unistus on pigem kulgeda või teleporteeruda. Vaikselt, kiirelt ja muretult. Vale oleks öelda, et ta sõidab halvasti, on kõrge, raske kuna BMW 3. seeriaga sedaaniga on see kõik ikka kõvasti parem. Sportlik sedaan ei saa olla nullpunkt, mäletate?

Astmelaud. Iga luksusmaasturi kohustuslik element ja täpselt sama kasutu ja segav, nagu kõigis teistes.

Aga halvem kui Audi Q7 või BMW X5? Ei tea, ei ole, samasugune on, vist. Ükski täie mõistusega inimene ei lähe sellise autoga Pärnusse open-trackile.

GLE on luksuslaev, milles möödasõidud teed muretult ja kiiremas kurvis mõistliku kiirusega ei ole ka seda hirmu, et nüüd lendab kohe ümber.

Igal juhul inimene, kes otsustab mingil põhjusel suure maasturiga näiteks 150 km/h teravasse kurvi lennata, sest eelmisel nädalal ta seda 3. seeria BMWga tegi ja oli päris äge, siis Darwini auhinnad ootavad alati uusi kandidaate.

Luksusmaasturis peab rõhk olema sõnal “luksus”

Kuna see 3. seeria BMW võrdlus siit läbi käis, siis jätkame. GLE läheb kindlasti mudas ja lumes kaugemale kui 3. seeria, seega ta on maastur kindlasti. No kui tahta jälle autosid mingile skaalale panna, kus nullpunktiks on näiteks Suzuki Jimny.

Testiauto neljasilindriline baasmootor ei seganud kordagi ka ühtegi manöövrit, aga noh, kui juba kallis auto osta, siis võiks valida natuke suurema mootori. Kasvõi järelturu väärtuse pärast.

Isegi OSB (oh-shit-bar) on olemas, seega ikkagi maastur?

Aga tegelikult me peame rääkima peamiselt luksusest, sest see on koht, kus sellise klassi autod ei tohi läbi kukkuda ja ostja peab nägema, et ta on saanud oma raha eest ikka vägevalt kraami.

GLE maasturis näeb ning mitte selles mõttes, et kindalaekas on konjakikomplekt ja massaažiiste ühendub su treeninguäpiga (idee startupiks?).

Silmapaistvad õhuvõtuavad on samuti Mercedese viimase aja disainikeeles kesksel kohal. Mulle meeldib.

Kõige vanem automark on valinud ootamatult moodsa raja

Mercedes on minu jaoks läinud juba mitu viimast aastat väga õiges suunas selles osas, mis puudutab tehnoloogiat ja ekraane.

Paljud automargid on jäänud kinni vanadesse eelistustesse. Keerame selle tavalise pereauto vedrupüstakut 1 kraadi võrra, kasutame nanoseibe ja digipukse, et saavutada auto ja juhi parem koostöö kiiretes kurvides.

Tore, rääkige seda mõlemale inimesele, keda huvitab. Samal ajal kasutatakse mitte-HD resolutsiooniga ekraani, kus saab tervelt nelja erinevat taustavärvi valida! Juhul, kui ekraani puutetundlikkus ikka töötab.

Justnimelt!

Ülejäänud inimesed tellivad sel ajal omale värskelt müügile tulnud iPhone 24XSR’i, millel on sõrmejäljelugeja ja kaamera nii ära peidetud, et keegi ei ole seda üles veel leidnudki ning maksavad küsimusi esitamata 3000 eurot. Esimeseks sissemakseks.

Tehnoloogia ei ole mööduv nähtus, vaid argipäev

Samasugust moodsat tehnoloogiat ootavad nad ka autodesse, juba aastaid. Tesla sai sellest aru, luksusbrändid hakkavad juba aru saama ja enamik teisi valivad alles lauatelefonilt disainiosakonna numbri ja paluvad tiivakaari 0,3 kraadi keerata, sest siis saab Nordschleifel 0,1 sekundi vähemalt maha.

Arusaadav, et auto tootmistsükkel on pikem ja iga hetk ei saa sinna kõige uuemad tehnot sisse panna, aga Mercedes vähemalt püüab!

Selline peab auto välja nägema aastal 2019.

GLEs on hiigelsuur ja -pikk ekraan, mis katab põhimõtteliselt kogu keskkonsooli ja näidikuteblokki, on selge pildiga ja jätab väga kvaliteetse mulje.

Muidugi on see keeruline kasutada, seadeid ja menüüsid on palju ning näppimist jätkub pikkadeks tundideks. Võib olla pooli asju pole vajagi, aga kui mõelda ostjate eelistuste ja käitumise peale (mis on heaoluühiskonnas valdavalt ebaratsionaalne), siis on kõik õige.

Konservatiivide turg on kahanev

Ekraan on nii puutetundlik, kui ka puuteplaadiga juhitav. Samuti algul harjumatu, aga ei midagi müstilist ja lõpuks päris mugav.

Ise unustasin proovida, aga väidetavalt on Mercedes isegi häälkäsklused toimima saanud ja seda ka inglise keelt mitte emakeelena kõnelevate inimeste jaoks.

Musta sisu tasakaalustas õnneks pruunikas aktsent, seega piisavalt väärikas (ja praktiline), aga samas mitte surmigav.

Rohkem polegi midagi väga öelda. GLEs on olemas kõik plussid ja miinused, mis ühest autost teeb luksusmaasturi, aga nö. võidupunktid toob koju ajastuga kaasaskäimine.

Mida rohkem räägitakse sellest, et uusi põlvkondi sõitmine üldse ei huvitagi ja see on mingite vanade peerude hobi, peavad autofirmad mõtlema, kuidas oma sõidukeid müüa. Mitte ringiaja, vaid protsessori kiiruse ja graafikakaardiga. Mercedes mõtleb õigesti.

Ahjaa, normaalmõõdus (183 cm) mina sain tagaistmeid alla klappides selles ideaalselt ja mugavalt magada. Hommikupalavuse saabudes vajutad varbaga nuppu, tagaluuk avaneb ja värske õhk saabub. Luksushotell.

Mercedes-Benz GLE 300d 4Matic

Mootor2-liitrine diisel, turbo
Võimsus245 hj
Kiirus225 km/h
Kiirendus 0-100 km/h7,2s
Kütusekulu6,1-6,4 liitrit 100 km kohta
Hindal. 67 140 eurot

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.