Biokütused iseenesest pole midagi uut, aga olukorras, kus nad järsku tulid ja lühikese aja jooksul nende osakaal on progresseeruvalt kasvanud, on sündinud palju müüte ja biokütused on meedias ning kommentaariumides peksupoisi tiitli saanud.

Mis värk selle tähistusega on?

Segadust lisab näiteks olukord, kus tanklate tankimispüssid on varustatud kleepsudega „E10, E5, E0, B7“, mis peaksid viitama etanooli või biodiisli sisaldusele kütuses, ent ei tundu alati kooskõlas kütusemüüjate sõnavõttudega.

Alexela samade „biokütusest vabadel“ tanklapüstolitel näiteks on kleepsud E5, E10 ja B7 koos lisakleepekaga „Ei sisalda biokomponente“. Öeldi ju, et B7 on kuni 7% lisandiga… Kumba sa siis usud?

Mingi hetk, kui aiatehnika ning uue kütusega hakkas ilmnema järjest probleeme, otsustati 98 kütus jätta biolisanditest puutumata. Tanklad tegid nii, et tarbijal jääks võimalus valida tavalise ja kallima premiumi vahel.

Siis veel see HVO asi

Veel üks näide. Diiselkütustega on huvitav olukord, kus mingi tehnilise või juriidilise tõlgenduse tõttu HVO (Hydrotreated Vegetable Oil, taastuvast toorainest toodetud diiselkütus; tihti viidatud ka kui teise põlvkonna biokomponent) ei liigitu biodiisliks ning osad kütusemüüjad reklaamivad seega, et nende diisel on biokütusevaba.

Olgugi, et HVO komponendi tehnilised omadused on mäekõrguselt üle FAME omadustest (see ka ühtlasi üks põhjus, miks FAME ei saa talvisesse kütusesse segada), pole siiski tegu 100% „puhta“ kütusega. Aga ka see HVO tõlgenduse olukord on veelgi segadust tekitanud.

Näiteid on veel, tasub vanu kütusteteemalisi artikleid otsida. Igatahes tarbijana ma ütleks, et üsna segane olukord. Konkurents kütuste pärast on nii tihe, et tihti on nelja suurema tanklaketi diisli, 95 ja 98 kütuste liitrihinnad tuhandiku täpsusega võrdsed.

Kvaliteedis ei tohiks tegelikult kahtlust olla

Kõik kütus, mis meil müüakse, läbib tegelikult põhjaliku kvaliteedikontrolli ja peab olema vastavuses Euroopa standardites kehtestatud nõuetele. Karmid nõuded kütustele on kooskõlastatud peaasjalikult autotööstuse, kütusetööstuse, kohalike EU heitnormide ja mitmete teiste osapoolte poolt sümbioosis. Kohalik diiselkütus peab vastama Euroopa standardile EN 590, bensiin EN 228.

Iga kuu toovad kütusemüüjad sisse kümnetes miljonites liitreid kütust ja enne kui need kütused lubatakse kasutusse, teevad akrediteeritud inspektorid kümneid analüüse ja kvaliteedikontrolle. Kummaski standardis on ligi 20 tehnilist omadust, mida kõike kontrollitakse. Muuhulgas on biokomponentide FAME ja etanooli osakaalude mõõtmised.

Hästi, keskmine tarbija ei peakski muretsema kütuse kvaliteedi pärast, selleks meil ongi kütuste standardid ja seadused. Aga mis siis kui mingi tehniline kiiks sinus ikkagi ei anna rahu mis seal kütuse sees lõpuks on ikkagi? Mille poolest ikkagi erinevad teisel pool ristmikku laiuva kütusejaama 95 või D kütused?

Küsi sertifikaati

Lahendus selleks on lihtne – et teada saada millise kvaliteediga kütus täpselt jaamas on, seda saab vaadata kütusesertifikaadi pealt, mida saad küsida teenindajalt. Diisli kütusesertifikaadilt võiks näiteks leida selliste omaduste piirväärtused ning reaalsed mõõteväärtused. Bensiinil sarnaselt omad parameetrid.

Pika tiiruga jõuamegi selleni, et kust see lugu tegelikult indu sai. Autogeenius kirjutas hiljuti, et inimesed tangivad teadmatusest 98 bensiini ja raiskavad raha. Tahtsin veidi avada numbreid, kuidas see kütuses sisalduvate asjade info sulle praktikas kasulik võiks olla ja kuidas 98 tankimine ei pruugi olla alati raharaiskamine.

Mängu tuleb kütteväärtus

Viimase aasta jooksul on vähemalt kaks kütusemüüjat selgitanud kütteväärtuse mõiste kaudu kuidas biokütused mõjuvad otseselt kütusekulule ja rahakotile. Kasutame sama segudereegli põhist arvutuskäiku.

Kui muidu on kõikvõimalikud lahtiütlemised ehk disclaimer’id on peenikeses kirjas peidetud teksti lõppu, siis ma mainiks kohe ära, et järgnev on puhtalt teoreetiline arvutuskäik, mis ei põhine teaduslikel katseandmetel

Võtame E10 95* kütuse. Etanooli energiasisaldus 21MJ/l on väiksem kui bensiinil 32MJ/l (välismaine kirjandus viitab isegi kõrgematele 34-36MJ/l väärtustele, aga kasutame väärtust, mida kohalikud kütusemüüjad on maininud), mis toob bensiin E10 kütusesegu koguenergia sisalduse 30,4MJ/l juurde. See omakorda tõlgendub 4,9% väikesemaks kütteväärtuseks võrreldes „puhta“ bensiiniga.

*erinevate kütusesegude energiasisaldus alati kõigub väikeses vahemikus, aga põhimõtteliselt 95 ja 98 energiasisaldus on sama. Peamine erinevus on oktaan-arv. Praeguses näites see rolli ei mängi.

Arvutus tuleb “puhta” 98 kasuks

Kui võtame sõiduauto keskmiseks kütusekuluks 8l/100km E0 kütusega, siis 4,9% suurema kulu juures E10 vastav kütusekulu on 8,39l/100km. Korrutades kummagi kütusekulu vastavate postihindadega saame teoreetilise erinevuse E0 98 kasuks.

Erinevus on jällegi teoreetiline, aga näide ilmestab, et paberil E0 98 versus E10 95 on rahakotile võrdsed. Kütuse muudest tehnilistest omadustest ma siinkohal ei räägi. Ka sellest mitte, et väga palju mitteametlikke „tarbijateste“ viitab lisaks tuntavale kütusekulu erinevusele ka erksamale auto tunnetusele kõrgema oktaan-arvuga kütuse ehk 98 puhul.

Sarnane näide E0 95 ja E10 95 kütuste vahel.

Lõpetuseks kõik meil müüdavad kütused on mootoritele söödavad ja peavad vastama kehtivatele põhjalikele tehnilistele nõuetele.

Biokomponendid ei ole kurjast, aga kuniks on valikuvõimalus, tasub olla teadlik nende mõjudest – nii keskkonnale kui autole. Alati lähtu sellest, millist kütust tootja soovitab. Loodetavasti siin oli midagi kasulikku neile, kel samuti biokütuste teema pole päris rahu andnud.