Suur lugu

Bussojuhi päevaraamat 2: tean nüüd meest, kes maksis selle eest kunagi pool miljonit!

Täpsemalt siis 495 000 Eesti krooni ehk tänases vääringus 31 629 eurot. Selles hinnas sisaldub ka korralik Alpine helitehnika. Auto ise seega 30 000 eurot.

Meenutades eelmist päevaraamatu sissekannet, kus ühel hetkel vahetas auto omanikku 50 euroga, siis hinnalangus oli 600-kordne. Aga mu finantsterapeut käskis sellest numbrist lahti lasta, seega las jääb. Silm ainult tõmbleb veel aeg-ajalt, kui mõnda 50-eurost rahatähte näen.

Sama auto, aga 19 aastat hiljem.

Toonane 2,5-liitrine 156 on võrreldav tänases Alfa mudelivalikus Giulia Velocega (280 hj). Mitte kõige võimsam (156 GTA vs Giulia Quadrifoglio), aga maises arvestuses tummiseim variant. Velocede hinnad, elementaarse varustusega on vähemalt 50 000 eurot, ideaalsena isegi üle 60 000 euro.

Lasin isegi majandusgurul Peeter Koppelil mulle välja arvutada, et ostujõudu ja inflatsiooni arvesse võttes on 30 000 eurot aastal 2001 võrdne 51 400 euroga aastal 2020. Kõik klapib!

Kes see siis auto uuena ostis?

Väga kihvt on see, et kui oma autoga avalikkuse ette minna, siis hakkab info ise koju tulema. Ükshetk leidsingi postkastist emaili, mis tuli inimeselt, kes auto 2001. aastal uuena Eestist ostis.

Kui õige nurga alt pildistada, siis selline võis auto uuena välja näha küll.

“Ostsin 2001. aastal Tallinnas uue Alfa Romeo, mis sai numbrimärgiks 210MCS. Kuna kuulasin tollel ajal elukorralduse tõttu autos palju muusikat, siis sai veel lisatud Alpine 2/1 max 300W võimendi, korralik subwoofer ja 10 CD plaadiga box. 

Mälu järgi oli soodustusega auto hinnaks 475 000 kr ja helitehnika läks juurde 20000 kr. Niisiis 495 000 kr. Kasutasin seda autot kuni 2008. aastani ja läbisin vist ca 70000km. Paar korda vahetati õõtshoobasid. Alguses oli mingi jama konditsioneeriga.

Vahepeal tahtsin soetada Alfa Romeo 159 3,2 V6 nelikveolist, aga Fakto auto ei suutnud poole aasta jooksu minu poolt soovitud mudelit tarnida. Küll polnud mootor õige, siis jälle puudus nelikvedu jne. Lõpuks läksin United motorsisse ja ostsin 3. seeria BMW 3,0 R6 neliveolise. United Motors pakkus mulle Alfa eest 20 000 kr (1277 eurot), siis ma neile ei müünud. Hea meelega ostis onutütar selle auto 50 000 kr (3200 eurot) ja sõitis aastaid. Kui ta müüs, siis oli ka sõitnud umbes sama palju.”

Vot selline äge lugu. Lisaks nägi mu pilte meie kaasautor Kaur Ilves, kes ütles, et ta tegi mu autoga proovisõitu juba 15 aastat enne mind. Nimelt tundis ka tema seda omanikku ja 210MCS numbrimärk tuli tuttav ette.

Praeguseks hetkeks on autol olnud 9 erinevat omanikku ja mul on välja raalitud neist 6. Seega, kui keegi omas seda aastatel 2011-2015, siis võtke ühendust!

Põlv hakkas värisema ja tegin kulutusi

Mis on viimase kuu ajaga toimunud? Esimene suurem kulu oli esimeses loos mainitud kolina likvideerimine. Alla läks uus katalüsaator – koos tööde ja veel paari lisavidinaga 235 eurot. Tegemist oli vältimatu kulutusega, kuna katkine katalüsaator oleks olnud ilmselge probleem järgmisel ülevaatusel.

Edasi läks nii, nagu arvata oli. Viisin auto TRK’sse (kõige kõvem sõltumatu Alfade töökoda) ülevaatamisele, et misasja ma siis omale emotsiooni pealt soetasin. Tulemuseks see, et autol sai ära vahetatud mootoririhm. Jah, kuulutuses oli kirjas, et rihm vahetatud ja kleepekas uksel kinnitas, et läbisõidul 177 000 km see tõesti on tehtud. Maanteeameti ülevaatuste ajalugu aga näitab, et see läbisõit oli aastal 2013, mis teeb rihma vanuseks 7 aastat.

Kui Kalvo Kalmu TRKst mulle ütles, et rihma purunemisel on remont umbes 4000-5000 eurot ehk siis mõttetu, langes raske otsus ja tellisin rihmavahetuse. Praeguseks hetkeks on auto “hind” kahekordistunud, sest see töö oli kallim kui soetushind.

Olen praeguseks sõitnud u 2000km ja käinud mitu korda ka Lõuna-Eestis. Kohtumine kohaliku autoskene valitsejaga.

Pärast rihmavahetust julgesin autoga ka päriselt sõita ja minge metsa kui hea mootor see on! Karjub nagu pöörane ja veab ikka väga, väga mõnusalt. Peetud on juba esimene vestlus politseiga teemal öörahu (väga viisakad ja toredad inspektorid) – pääsesin hoiatusega. Samuti saabus ka täiesti ootamatult üks kiiruskaamera (ilmselt mobiilne) trahv, kus 110 km/h alas olin antuke uljamalt sõitnud. 27-eurone õppetund.

Kui auto põhja seisukord välja arvata, oli TRK hinnang positiivne. Mootor tundub olevat väga heas korras ja samuti ei olnud midagi traagilist ka veermikus. Midagi ikka annaks teha, aga plastikvitstega polnud ühtegi vedru kokku tõmmatud või radikasse munavalget pandud.

Nüüd on kõik Avo kätes

Auto edasine saatus on nüüd ühe kuldsete kätega mehe teha. Kui Avo suudab auto põhja ja karpidega teha võimalikult väikeste kuludega imetegusid, et pääseks läbi ülevaatusest ja peataks edasise hävingu, siis võib mu Bussojuhi karjäär veel mõnda aega jätkuda.

Nukker vaatepilt, mille edasine saatus on ebaselge.

Plaanis on panna uued karbid ja teha natuke kosmeetikat tiivaäärtega – see kõik on Avo sõnul lihtne ja odav. Seda, mida auto põhjaga teha tuleb, oli ennetavalt raske öelda, sest maha tuleb kraapida ehitusvaht ja muu sodi, millega auke remonditud on. Aga mul on Avosse usku. Peab olema, sest muidu on varsti müügis üks ideaalses korras 2,5-liitrine Busso mootor koos salongiga. Kõik ümbritsev tuleb kühvliga kokku pühkida ja kokkuostu viia.

Et kogu protsessi mitte pingsalt kõrvalt jälgida, läksin ära puhkusele ja kohtun autoga juuli keskel. Põnevad ajad on ees!

Minust jäi auto sinna. Loodan temaga peagi kohtuda!
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Üleskutse

Aita meil Autotundi teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan saadet Kuulan Autotundi

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.